Peaministri mõrv

Kell sõi südaöötundi. Kaksteist kõmisevat lööki kõlasid Kõsta kõrvu nagu südasuvine äike. Ta istus seljaga kellakapi poole, ebamugavalt kõva põhjaga tugitoolis ning vaatas pingsalt Franki poole, kes häirimatu rahuga endale kokteili segas. Kolmandat.

“Oled kindel, et sa ei taha?” Frank sirutas käe klaasiga Kõsta poole.

Kõsta raputas pead. “Sa tead, et ma tulin siia ainult sellepärast, mida sa mulle telefonis ütlesid. Et sina tap…”

“Üks hetk!” katkestas Frank Kõstat järsult. “Ma ütlesin, et ma tahan sinuga rääkida. Ja ma mõtlesin seda sõna-sõnalt. Tule.” Frank suundus läbi avara kabineti elutuppa, kokteiliklaas käes ja Kõsta tema järel. Viimane ei saanud isegi aru, miks ta Frankile sel hetkel kuuletus ja talle järgnes. Miks ta laskis tal olukorda dikteerida ja valitseda.

Frank astus suure raamaturiiuli ette, mis kattis tervenisti üht elutoa seintest. Ta toetas oma käe ühele riiulitest ja lükkas seda õrnalt. Järgmisel hetkel liikus riiul meetri jagu tahapoole, nagu oleks sel plaanis seina sisse kaduda ning pöördus siis, üks külg ees, justkui aupaklikult avanev uks. Riiuli tagant paistis suur ja avar sigariruum.

“Siin toas pole sa veel käinudki. Ole lahke, astu sisse.” Franki hääl kõlas rahulolevalt ja kuna Kõsta ikka veel kõhklevalt paigal seisis, sisenes Frank esimesena. Enesele aru andmata, mida ta teeb, järgnes Kõsta Frankile ning järgmisel hetkel sulgus riiulist tekkinud uks tema selja taga. Kuid Kõsta ei märganudki seda, sest ruum, kuhu ta just oli sisenenud, oli hämmastav. Jah, see oli sigarituba, kuid milline… Kõsta mõtles, et sellist luksust pole näinud isegi ühegi nikotiinisõltlasest kuninga silmad. Frank oli end juba ühte suurest nahktugitoolidest istutanud ning andis Kõstale märku sama teha.

“Siin me saame rääkida ilma, et meie vestlust salvestataks. Ma tean, et sa lasid mulle saba taha ja lutikad seina panna, aga nagu näed, eelistan ma siiski privaatsust.”

“Ma ei saanud välistada võimalust, et sina võid olla järgmine ohver.” Kõsta hääl kõlas nii ebakindlalt, et Frank ei suutnud muiet varjata.

“Kulla sõber, sa pidasid mind kahtlusaluseks. Ja õigesti tegid. Sa oled terane mees, tunned mind lapsepõlvest saadik, tänu oma tööle tead minu kohta rohkem kui mulle meeldiks ja oled peale selle veel tüütult põhjalik ja järjekindel. Minu olukorras pain in the ass, kui otse öelda. Seega, ma otsustasin sinuga lahtiste kaartidega mängida. Me oleme siin kahekesi, kõik kuuldu ja öeldu jääb meie vahele, sõna sõna vastu.”

“See ei jää meie vahele.” Kõsta hääl oli nüüd palju kindlam. “Sa ütlesid mulle, et sina tapsid peaministri ja prokuröri. Sa tunnistasid üles kaks mõrva ja see tunnistus ei jää päris kindlasti meie kahe vahele!”

“Rahu, sõber, rahu. Kõne, mille ma sulle tegin, on salvestamata, see jõudis sinuni siitsamast ruumist, läbi internetiliini. Kõik see, mida me räägime nende seinte vahel, jääb nende seinte vahele. Anna mulle mõni minut aega, kuula mind ära ja sa mõistad.”

Kõsta tundis, kuidas teine magamata öö hakkas mõju avaldama. Franki hääl kumises ta kõrvus ning mida enam ta kuulas, seda rohkem tundus toimuv luupainajaliku unenäona. Frank kinnitas teooriat, milleni Post ja Kõsta olid Võrgu tegevust uurides jõudnud. Peaminister Voldemar Kroon ja prokurör Liidia Holm tapeti tõepoolest Võrgu reeglite rikkumise eest ning mõrvar istus sealsamas, Kõsta ees, ja rääkis sellest nii ükskõikselt, nagu käiks jutt hommikusest hambapesust. Frank oli Võrgu sanitar ehk otse öeldes palgamõrvar, kelle ülesandeks oli “nõrgimad lülid” eemaldada nii, et see kõigile igaveseks meelde jääks. Frank, kui sõjaväelase ja luureeksperdi taustaga mees, sobis selle töö jaoks nagu rusikas silmaauku.

“Mul on sulle pakkumine, mida tehakse vaid kord elus.” Frank puuris oma pilgu Kõsta väsinud silmadesse. “The Net on sind märganud, Kõsta, sind oodatakse Võrku.”

***

“Oleksid võinud vähemalt kingad jalast võtta!” Elviira hääl lõikas nagu vahe nuga läbi Kõsta valutava pea. Vaevaliselt avas ta silmad ja nägi Elviirat, kes seisis elutoa diivani kõrval nagu etteheite kehastus. “Kas sa oled purjus või?! Ei leia magamistoa ust üles ja magad nagu viimane lakkekrants riiete ja jalanõudega diivanil!”

“Memm, jäta…” Kõsta ajas end diivanile istuma. Ta vaatas kella, see oli 7 hommikul.

“Tööle ei peaks minema või? Ma ajan lapsed üles, tee ennast korda.” Ja vastust ootamata kõndis Elviira, pea solvunult kuklas, Kõstast mööda.

Kõsta sulges hetkeks silmad ja avas need siis ilmse pingutusega uuesti. Ta ei suutnud meenutada, kuidas ta koju oli saanud, millal, kellega..? Mis oli üldse viimane asi, mida ta möödunud ööst mäletas? Frank, sigarituba, ülestunnistus, pakkumine… ja sellest keeldumine. Jah, nüüd Kõstale meenus. Ta oli Franki välja naernud. Selle julma mõrtsuka, keda ta oli aastakümneid oma sõbraks pidanud, lihtsalt välja naernud. Frank oli vaikinud, mõistvalt noogutanud ja… edasi ei mäletanud Kõsta mitte vähimatki. Ta ajas end püsti, et vannituppa minna, kuid selle plaani nullis samal hetkel helisema hakkav telefon. Helistajaks oli Post.

“Ma olen kohe su maja ees! Hüppa välja, meil on kiire!”

“Kuhu?!” Kõsta tundis, et kui ta kohe külma dushi alla ei saa, siis ta sureb.

“Jaoskonda. Liidia eksabikaasa, Jaanus Holm, tuli end hetk tagasi üles andma! Kuuled või? Jaanus Holm tunnistas mõlemad mõrvad üles!”

Kõsta käsi vajus koos telefoniga jõuetult rippu, suremine pidi ootama.

***

Jaanus ja Liidia Holm olid abielus olnud kõigest viis aastat. Nad olid kursusekaaslased ülikoolist, abiellusid teisel kursusel ja lahutasid kohe, kui Liidia oli alustamas edukat karjääri prokurörina, Jaanus aga advokaadina. Jaanuse sõnul oli nende abielu olnud nagu viis aastat kohtuprotsessi, kus üks on kaitsja ja teine süüdistaja ning kohtualuseks nende endi abielu.

Kõsta istus kitsukeses ülekuulamisruumis, Posti kõrval ja kuulas nagu halvatult Jaanus Holmi ülestunnistust. See oli kõige täiuslikum ülestunnistus, mida Kõsta oma elu jooksul oli kuulnud. Nii põhjalik, viimse detailini lihvitud nagu hinnaline briljant. “Ja seda see ülestunnistus ongi,” mõtles Kõsta endamisi. “Jaanus Holmi briljant. Varandust väärt sõnad, mis viivad mehe küll mitmeks aastaks trellide taha, kuid kindlustavad talle hiljem, pärast ennetähtaegset vabanemist, surmani muretu elu. Võrk oskab oma liikmeid hoida. Eriti neid, kes näitavad üles sellist ohvrimeelsust ja lojaalsust, nagu Jaanus Holm praegu.” Kõsta ohkas ja vaatas Holmi õhetavsse näkku.

“Nii et siis kiremõrv, jah?”

Holm nuuksatas. “Ma armastasin Liidiat meeletult. Meeletult! Me käisime jälle koos väljas, ööbisime vahel üksteise juures, ei tülitsenud kordagi… kõik oli nii hästi. Ja siis…” Holm neelatas raskelt. “Siis lööb ta mulle lihtsalt noa selga. Minu Liidia ja see vastik Kroon… Ma lihtsalt ei suutnud seda taluda. Ei suutnud!”

Holmi küsitlemine kestis terve päeva, kuid Post ja Kõsta ei suutnud leida mehe ülestunnistuses mitte ühtegi mõra. See oli täiuslik. Niiväga, kui nad ka ei üritanud, ei õnnestunud neil tõestada, et Jaanus Holm valetab. Ta teadis mõlemast mõrvast ja mõrvapaigast kõike, oskas toimunut kirjeldada viimse kui detailini ja kindlustas endale sellega muretud aastad maksumaksja leiva peal, ülikoolilinnas.

Kui hilisel õhtutunnil lõppenud ülekuulamise järel Post Holmi käed raudu pani, ei jäänud talle märkamata väike armistunud pentagramm mehe vasemas peopesas…

***

See oli olnud pikk ja tihe päev, kuid President oli rahul. Ta oli just koju tagasi jõudnud, selja taga sisukad kohtumised ja vettpidavad kokkulepped. Ta oli õnnelik.

“Mis saab rahvale olla veel parem, kui õnnelik president?” mõtles President rahulolevalt pintsakut koos lipsuga tooliservale heites. Tooli kõrvale põrandale kukkusid püksid, särk ja sokid ning pesuväel President astus magamistoa ukse juurde. Ta avas vaikselt ukse, et Presidendiprouat mitte äratada ning puges siis mõnuga oma suurde ümmargusse voodisse. Kroon oli surnud. Euro oli ukse ees.

Lõpp