“Mis ma sulle ütlesin!? Ilma minuta nad seda asja lahendatud ei saa!” Pulk säras oma laua taga eredamalt, kui akna taga sillerdav päike. Teisel pool lauda istuva Mardi nägu tõmbus veel enam pilve.
“Enne mune, siis kaaguta,” vastas Mart mornilt, tehes näo, nagu oleks ta enda ees laual laiuvatesse paberitesse süvenenud. Rahulolev naeratus Pulga näol vajus veel laiemaks. Ta ajas käed laiali, ringutas ja sirutas siis mõnuga jalad välja. Lauale. Mart tõstis pilgu ja vaatas Pulga kingataldu, mis temast veidi vähem kui meetri kaugusel ilutsesid.
“Kuule Pulk, sa päris tõsimeeli pead end nii kõvaks meheks, et lihtsalt lähed ja lahendad peaministri mõrva?! Parimad mehed on juba nädal aega ainult selle looga tegelenud ja kui sind nüüd sinna kõrvale passima lubatakse, ei tähenda see veel, et sinu peale loodetakse! Et sinust midagi oodatakse!” Mardi hääl oli õhku paiskunud nagu keeristorm, mis alles kogub hoogu.
“Oled kade või?” muigas Pulk ning korjas oma jalad laualt kokku. Siis aga Pulga ilme tõsines ning ta tõmbas lauasahtlist välja paksu mapi, mille vahelt paistsid sadade valgete lehtede servad.
“Ma olen siin juba omal käel üht-teist uurinud. Nii et minust võib tegelikult ka kasu olla.”
Pulga enesekindel rahu ja ainult temale omane ülbe hoiak olid Mardile nagu härjale punane rätik. Aeglase toimega Mart pidi tükk aega ennast koguma, enne kui sai sõnad sobivaks lauseks kokku pandud.
“Omal käel üht-teist teinud?! Sa oled ikka eriti ülbe vend! Ja kui sul ongi infot, mis võiks Krooni mõrvaloo uurimist edasi aidata, siis sa oleksid pidanud sellest kohe Postile või Kõstale teatama! Olulise info enda teada hoidmine on meie töös kuritegu! Sa saad selle eest veel kinga!” Mart oli täiesti endast väljas.
“Rahu, vana.” kostis Pulk häirimatult. “Ma ütlesin, et minust võib kasu olla, mitte et mul on mingit üliolulist ja kasulikku infot. Aga ma ei lähe sinna koosolekule ka niisama publikuks ja suud maigutama. Selline mees on meil juba olemas.” Pulk tõusis, haaras mapi ja astus kiirel sammul kabinetist välja. Oli näha, et Mardi sõnad olid teda siiski riivanud, kuid see oli hale vari solvumisest, mida tundis sellel hetkel Mart.
“Sa Posti oled näinud?” Mardi mõttelõnga katkestas Kõsta, kes uksel seisis ja otsivalt Mardi ja Pulga kabinetis ringi vaatas. Mart raputas pead, ikka veel solvumisest kõnevõimetuna toolil istudes.
“Tuled ka? Meil hakkab kohe koosolek.” Kõsta vaatas ootavalt Mardi poole, märgates alles nüüd, et Mardiga on midagi lahti. “Juhtus midagi?”
Mart ei vastnud. Aeglaselt ajas ta end laua tagant püsti, võttis laualt paberid ja astus tujutult ukse poole. Samal hetkel hakkas Kõsta mobiil helisema. Uksest eemale astudes, et Mart välja lasta, võttis Kõsta taskust telefoni. Helistajaks oli Post.
“Kus sa oled? Meil hakkab kohe koosolek!” Kõsta hääles oli kuulda ärritusenoote.
“Unusta see koosolek. Võta Mart kaasa ja tulge Liidia Holmi korterisse. Sarapuu 14, korter 52. Ma ootan teid.” Posti hääl kõlas nii kaugelt ja võõralt, et Kõstal tekkis hetkeks kahtlus, kas ta ikka räägib Postiga.
“Mis juhtus?”
Hetkeks saabus telefoni vaikus.
“Liidia Holm on surnud. Tapetud.”
***
Liidia Holmi elutoas seistes tabas Kõstat tõeline deja vu hetk. See, mida ta nägi, oli nagu luupainajalik unenägu, mis tuleb ikka ja jälle, kuni sa lõpuks oleks valmis oma deemoniga silmitsi seisma ja selle õuduse lõpetad. Kõsta oli seda kõike juba näinud – peaminister Voldemar Krooni kodus nädal tagasi.
Punasest, tummisest verest läbi imbunud vaip sillutas groteskse red carpet’ina teed ümmarguse voodini, kus lebas Liidia Holmi surnukeha. Samasuguses jõhkras alastuses ja… avatuses, nagu Voldemar Kroon oma maise teekonna lõpus. See, kes nende kahe inimese elutee nii elajalikult lõpetas (ja Kõsta oli kindel, et mõlemal juhul on mõrvariks üks ja sama inimene), ei olnud ka seekord end tagasi hoidnud. Vaatepilt oli identne eelmise mõrvapaigaga. Samal hetkel tabas Kõsta end mõttelt, et Liidia Holmi surm oli tegelikult hea, sest nüüd oli neil selle koletu mõrvari kohta rohkem infot. Palju rohkem. Ta palus endamisi Liidialt andeks sellise mõttekäigu eest, kuid jäi endale kindlaks – Liidia surm oli suur samm mõrtsukale lähemale.
“See on minu süü…”
Kõsta mõttelõnga katkestas teisel pool ümmargust voodit seisva Posti hääl. Öeldu oli ilmselgelt vaid Postile endale mõeldud, kuid Kõsta mõttelõnga katkestas see hetkega.
“Kuidas palun?”
Post rebis pilgu Liidialt lahti ja vaatas Kõsta poole.
“See on minu süü. Ma oleks pidanud varem taipama, et Liidia on ohus.”
“Täpsusta.” Kõsta hääl kõlas ka talle endale üllatuseks äärmiselt külmalt ja teravalt. Talle ei meeldinud Posti olek ja toon, sest sellest võis aimata mingisugust jama, mille Post jälle kokku oli keeranud ja millest Kõsta taas liiga hilja kuuleb.
“Liidia helistas mulle täna hommikul.” Posti hääl oli kähe, nagu lämmataks teda miski. “Tahtis kokku saada. Ta oli kuidagi ärevil, hirmul… Leppisime siis kohtumise kokku, aga ta ei tulnud.” Post neelatab raskelt. “Ma oleksin pidanud kohe siia tulema…”
“Sa oleksid pidanud kohe mind ja Kelku teavitama!” Kõsta ei teinud katsetki oma ärritust varjata. “Liidia käitus algusest peale kummaliselt. Jah, peaministri mõrv on erijuhtum aga sa ise ütlesid, et Liidia oli kuidagi kummaline ja ühe prokuröri kohta võtis seda juhtumit liiga isiklikult. Ja nüüd helistab ta sulle ja tahab kokku saada ning sa ei teavita sellest mind ja Kelku?!”
Esimest korda nende pikkade koos töötatud aastate jooksul nägi Post tõeliselt vihast Kõstat.
“Ma arvasin algul, et see… oli ming isiklik asi.” Posti hääl sumbus vaikusesse.
“Mis asi?!?”
“Et Liidia tahtis minuga kokku saada. Meil oli omavahel väike teema õhus, ma mõtlesin, et selles on asi…”
Sel samal, sekundipealt õigel hetkel, astusid tuppa Mart, Pulk ja Rops, sest järgmisel hetkel oleks Kõsta Postile kallale tormanud. Nüüd aga surus ta sõrmed rusikasse ja seejärel sügavale tumepruunide viigipükste taskutesse.
“Noh, seda vaipa ei tee keemilises ka puhtaks,” kajas üle umbse toa Ropsi madal hääl. Suu vorstivõileiba täis, vaatas ta mäludes voodi ees laiuvat purpurpunaseks värvunud Maroko käsitööd. Kõstal oli sel hetkel ükskõik isegi sellest, et Rops järjekordselt mõrvapaigal võileiba sõi. Ta tahtis sellest toast minema saada nii kiirelt kui võimalik.
“Mart, fotod. Pulk, asitõendid. Rops… sina tead ise, mida teha. Post, käi kuradile.”
Ning enne, kui keegi nimetatutest jõudis Kõsta sõnadele reageerida, oli ta juba toast lahkunud.
***
“Ümmargune voodi. Ümmargune voodi. Ümmargune…” See sõnapaar kordas end ikka ja jälle Kõsta peas, kui ta tagasi jaoskonda sõitis. Ta ei saanud mõtteid lahti rebida kokkusattumuselt, mis teda mõlema mõrvaloo juures tugevalt häiris – Voldemar Kroonil ja Liidia Holmil oli mõlemal olnud ümmargune voodi. Ja mida rohkem Kõsta selle peale mõtles, seda enam oli ta kindel, et see polnud tühipaljas kokkusattumus. Esiteks, milline normaalne inimene üldse ostab endale ümmarguse voodi? Ja teiseks, kuidas sai juhtuda nii, et kaks ühesugust mõrva toimusid kahes ühesuguses voodis…? Kõsta taipas, et isegi mõte kokkusattumusest on tobe. Siin polnud midagi juhuslikku. Kaks identset mõrva kahes identses voodis…
Hetkel, mil Kõstale meenus, kelle kodus oli ta sellist voodit juba varem näinud, vajutas ta juba pidurit ning keeras tihedalt autosid täis pikitud liiklussõlmes oma Subaru kummide vilinal ringi. Ta tundis, kuidas külm higi ta laubale kerkis ning süda metsikult taguma hakkas. Selle põhjuseks polnud liiklusohtlik olukord, mille ta just hetk tagasi oli tekitanud, vaid hoopis ootamatu adrenaliinisööst. See tabas Kõstat alati just siis, kui ta kindlalt teadis, et on leidnud õige niidiotsa. Must Subaru kiunatas, kui gaaspidedaal masina põhja puutus…
järgneb…
lahe jutt miks siis ümargune voodi ikkagi