Konditsioneer undas nii, nagu püüaks endast viimase välja pigistada, kuid ikkagi oli jaoskonna nõupidamisruumis lämmatav palavus. Mart pühkis laubalt higi, juba mitmendat korda viimase kümne minuti jooksul ja vaatas kella, mis oli seinal justkui seisma jäänud. Nii aeglaselt liikus aeg Mardi meelest. Hetkel, mil ta oli valmis juba ruumist lahkuma, avanes lõpuks uks ning Pulk, Kõsta ja Kelk astusid sisse.
“Näete, siin ta ongi!”
Pulga reibas hääl lausa lõikas Mardile kõrvu.
“Ja mina veel otsisin sind mööda maja taga.”
“Mina olen alati õigel ajal õiges kohas,” vastas Mart mornilt, altkulmu Pulka põrnitsedes. Täna käis see mees talle kohe kuidagi eriti närvidele.
“Loba jätta,” kõmises Kelgu kare hääl üle umbse ruumi. “Töö ootab tegemist ja kui te ennast praegu kokku ei võta, võite selleks suveks puhkuseplaanid maha matta!”
Keegi ruumisolijatest ei kahelnud hetkekski, et Kelgul oli oma sõnadega tõsi taga. Laua taga võttis võimust pinev vaikus ning kõigi pilgud pöördusid ootavalt Kõstale, kes oma õuna pildiga sülearvuti lahti lõi. Laual lebanud juhtmeotsad leidsid tee Kõsta arvuti külge ning helendavale seinale ilmus foto ümmargusest voodist.
“Ümmargune voodi…” ümises Pulk endamisi.
“See ei ole voodi, see on sümbol.” Kõsta hääl kõlas harjumatult kumedalt.
“Sümbol?” turtsatas Mart. “Mille sümbol? Hea une või?”
Kõsta pilk püsis ikka veel üle seina laiuval voodil, nagu poleks ta Mardi küsimust kuulnudki.
“Mulle meenus alles pärast Liidia kodus käimist, et ma olin sellist ümmargust voodit varem juba näinud. Ja et selline asi ei saa olla kokkusattumus. Esiteks pole üldse palju neid, kes omale ümmarguse voodi soetavad ja teiseks, Krooni ja Liidia voodid olid identsed, täpselt samad mudelid, kui nii võib öelda.”
“Äkki nad ostsid need lihtsalt samast mööblipoest?”
Kõsta ei teinud taaskord Mardi küsimusest välja. Pulk muigas.
“Ma pidin kontrollima, kas voodi, mida ma olin varem näinud oma koolivenna, Frank Mülleri kodus, oli sama voodi, mida me nägime Krooni ja Liidia juures.”
Hetkeks ruumi tekkinud vaikuse katkestas taas Mart.
“Oli siis või?”
Kõsta pilk haakis end alles nüüd seinalt lahti ja pöördus Mardile.
“Jah, oli.”
“Nojah, siis on su sõber ka sama mööblipoe klient,” turtsatas Mart. Keegi ei naernud.
“Frank Müller elab vanalinnas, muinsuskaitse alla kuuluvas, täielikult nõuetele vastavalt renoveeritud majas. Ta on heas mõttes antiigihull, kes käib mööda ilma ringi ja ostab mainekatelt oksjonitelt vaid kõige paremat ja hinnalisemat antiiki kokku. Tema kodu on nagu… muuseum. Ma ei mõelnud varem, et miks on Frankil kodus üks mööbliese, mis EI ole antiik. Ma ei tulnud selle pealegi, et seda kuidagi imelikuks pidada!” Kõsta laseb pilgu üle ruumisolijate ootavate nägude käia. “Alles Franki juurde sõites sain ma aru, et see ei saa olla pime juhus. Ja et see voodi on kõigis neis kolmes kodus hoopis muul põhjusel, kui et nende omanikel on sama maitse.”
“Sa mainisid sümbolit. Et see voodi on nagu sümbol?” Kelk vaatas küsivalt Kõsta poole. “Mis sümbol saab olla üks voodi?”
Kõsta vajutas arvutiklahvile ning seinale ilmus pruun ümmargune ring, mille keskel ilutses allasuunatud teravikuga kuldne pentagramm.
“Kurjuse sümbol.”
***
Post astus välja, tänavale ning tõmbas pikalt ja mõnuga kopsud värsket õhku täis. Teda ei häirinud isegi mööduvate autode poolt õhku paisatud vingugaas, sest võrreldes Ropsi “laibakuuriga” oli tiheda liiklusega tänav tema jaoks sel hetkel kui lilleaas. Post astus tänava äärde pargitud auto juurde ja otsis taskust võtmed. Ta ei märganud, et teisele poole tänavat pargitud tumedate klaasidega asfalthallist autost jälgis teda kellegi terane silmapaar. Ja kui Post oma masinaga hoogsalt liiklusvoolu sööstis, järgnes igavalt ilmetu saksa autotööstuse stiilinäide talle hetkega.
Posti mõtted kihutasid peas ringi nagu piiranguteta kiirteel. Ta oli endaga väga rahul, et oli suutnud leida selle, mida otsima läks. Ühe väikese detaili, mis Krooni ja Liidiat ühendas ja mida isegi Rops polnud märganud. Samas, pidi ta endale tunnistama, tekitas see leid temas hirmu. Ängi. Ebameeldivat kõhedust, mis oli Postile võõras. Tema, kes ta juhindus oma töös alati vaid faktidest ja tõenditest, oli selle juhtumi puhul hakanud… tundma. Tajuma. Ette nägema. Kõik see oli Posti jaoks võõras ja häiris teda. Eriti seetõttu, et kõik, mida ta oli siiani ette näinud, oli ka täide läinud…
Lõõskava päikese kuumusest sulav asfalt kiiskas Postile otse silma, kui ta auto hoogsa vasakpöördega jaoskonna parkimisplatsile keeras ja oma kohale parkis. Silme ees ikka veel uskumatuna tundunud avastus, ei märganud ta autost väljudes, kuidas tema järel sõitnud “sakslane” tee äärde seisma jäi. Kui Post oli jaoskonda sisenenud, lahkus ka tundmatu jälitaja ja sulas tagasi linnapoole suunduvasse liiklusvoolu.
***
Nõupidamisruumi konditsioneer ütles koosoleku kahekümne neljandal minutil lõplikult üles ning kahekümne üheksandal minutil on akendeta ruumis juba absoluutselt võimatu viibida. Kuid selleks ajaks oli Kelgul juba kõik selge ning edasiseks tegutsemiseks ülesanded laiali jagatud. Mart sai käsu toimetada Voldemar Krooni ja Liidia Holmi voodid kiiremas korras laborisse. Pulk pidi organiseerima Frank Mülleri jälitustegevuse ning Kõsta koostama põhjaliku ülevaate kuldset allasuunatud teravikuga pentagrammi oma sümbolina kasutava salaseltsi tegevusest. Ja Kelk ise võttis juba pool tundi hoogu ühe telefonikõne tegemiseks. Ta teadis väga hästi, et kui ta eirab etteantud käsuliini ning läheb mööda oma otsestest ülemustest, saab sellest tulla ainult probleeme. Aga ta oli valmis riskima. Veidi kõhklevalt võttis ta telefonitoru ja palus sekretäril ühendada end Presidendi Kantseleiga.
“Kelk, vana semu! Kuidas käsi käib?”
Anton Tina hääl kõlas telefonis reipalt, nagu alati. Kelgu näole ilmus hetkeks kerge muie, kui ta manas endale silme ette pildi naisevend Antonist, kes seisab Kadriorus, oma hiigelsuure laua taga, pöidlad püksitrakside vahele surutud, hallid lokid avatud aknast puhuva tuule käes lehvimas. Ja just nii Anton sel hetkel seisiski.
“Tere, Anton.” Kelgu hääles oli tunda veidi ametlikku tooni. Seejärel saabus hetkeks vaikus, sest Kelk ei suutnud otsustada, kas rääkida alustuseks ilmast ja üksteise käekäigust või asuda kohe asja kallale. Anton oleks nagu tema mõtteid lugenud.
“Ma saan sulle vist kuidagi kasulik olla?”
“Saad küll.” Kelk ohkas vaevukuuldavalt. “Mul oleks vaja Presidendiga rääkida.”
Vaikus, mis siis saabus, oli kolm korda pikem eelmisest pausist. Kelk kuulis, kuidas Anton oma laiast kummist püksitrakse pöidlaga vastu kogukat kõhtu plaksas. See tähendas, et ta mõtles. Seekord katkestas vaikuse Kelk.
“Ma saan aru, mida sa mõtled, Anton, aga ma pean tõepoolest Presidendiga rääkima. Just nimelt temaga ja ilma vahendajateta.” Kelk oli oma enesekindluse tagasi saanud.
“Sel juhul pole mul vist mõtet küsida, mis teemal sa temaga rääkida soovid?”
Antoni hääletoon oli muutunud, see oli ametlik ja külm.
“Anton, ma tean, et see on tavatu palve, aga ma ei saa hetkel protseduurireegleid järgida. See paneks ohtu väga olulise juhtumi uurimise. Me oleme otsustavas murdepunktis, Anton, ja ma ei saa riskida, et kusagil tekib leke.”
“Nii et riskid seetõttu hoopis oma töökohaga?”
Kelk vaikis hetke, püüdes mõista, kas Antoni küsimuses kõlas ähvardav noot.
“Saad sa mind aidata või mitte?” Kelgu hääl oli nüüd sama külm ja ametlik.
Teiselt poolt kostis pikk ja väsinud ohe.
“Ma tean, et sa ei paluks seda, kui asi poleks tõsine.” Antoni hääl kõlas ootamatult sõbralikult. “Jää liinile.”
Kelk tundis, kuidas ta telefonitoru hoidev käsi muutus libedalt higiseks. Pikk ja pinev vaikus, mis ta kõrvus valitses, tundus kestvat tunde. Kuid siis kostus telefonitorust vaikne krõpsatus ja tuttava kõlaga selge hääl katkestas Kelgu piinad.
“Hallo? Komissar Kelk, siin President. Ma kuulan teid.”
järgneb…
päris hea jutt.lahe,et Kelk presitendi kätte sai