Peaministri mõrv

“Minu elu võib olla ohus?” Mürisev naer, mis sellele pilkavas toonis õhku visatud küsimusele järgnes, kõlas nagu äike lämbelt palavas suveöös. Ja lakkas sama järsult. Frank Müller pani oma tavatult suure käelaba Kõsta õlale ja vaatas talle silma. Kõsta pidi pea kuklasse kallutama, et pikale mehele samaga vastata.

“Kas sa ei arva, kulla sõber, et sa vajad puhkust?” Franki hääl kõlas siiralt murelikuna. “Sinu ametis pole ületöötamine midagi haruldast, eriti veel selliste juhtumite puhul. Võta aeg maha ja lase aju sellest pasast tühjaks. Usu mind, aitab.”

Kõsta tundis, kuidas ta õlg Franki raske kämbla all längakile vajub ning ta astus Frankist eemale, keset Franki hiiglaslikku kabinetti kõrguva baarileti poole.

“Ma võtan ühe vee.” Kõsta häälest oli kuulda, et ta kurk tõesti kuivas.

“Võta parem midagi teravat, sulle paistab see praegu ära kuluvat.” Frank astus baarileti taha ja segas üllatavalt kiirelt kokku helepunase kokteili, milles hulpis uppuja abitusega üksik laimiviil.

“Proovi, rahustab aga ei uimasta, väga mõnus keskpäevane drink.”

Kõsta vaatas veidi kahtlevalt enda käes olevat kokteiliklaasi. Punane värv ei mõjunud talle hetkel sugugi kutsuvalt, ta oli punast viimasel ajal liiga palju näinud ning iga väiksemgi punane detail meenutas talle hangunud verd. Kõsta neelatas, pilk endiselt klaasi põrnitsemas. Frank oli endale juba samasuguse joogi seganud ja juba kõlksatas tema klaas vastu Kõsta oma.

“Meie terviseks, vana sõber. Ja ära minu pärast muretse, ma oskan enda eest seista.”

Kõsta sulges silmad ja rüüpas väikese lonksu. Ja siis veel ühe. Ja veel, kuni klaas tühjaks sai. Jook oli hea, isegi väga hea. Ta avas silmad ja vaatas õnnetut laimiviilu, mis oli armutult jäätükkide alla maetud. Frank sai sõnadetagi küsimusest aru.

“Hennessy jõhvikamahlaga. Võib ka õunamahlaga segada, aga mulle meeldib jõhvikas rohkem. Juba ainult värvi pärast, aga maitse on ka värskem.”

Kõsta pani klaasi käest ja vaatas siis Franki terashallidesse silmadesse. Ta oli seda meest tundnud pea terve oma elu. Nad olid olnud klassivennad, mõned aastad isegi pinginaabrid. Pärast kooli viis elu nad lahku, kuid nad hoidsid siiski sidet ja kohtusid vähemalt kord aastas. “Ja ometi ei tunne ma sind üldse,” mõtles Kõsta, vaadates, kuidas Frank omale juba uut kokteili segas. Frank oli kõrghariduse omandanud Saksamaal, seal olid tema juured. Tagasi tulles asus ta tööle Kaitseministeeriumisse ning isegi Kõsta ei teadnud, mis tööd Frank seal täpselt teeb. Avalikus töötajateregistris tema nime ei olnud ja oma tööst ta rääkida ei saanud. Ta viibis sageli välislähetustes ning Kõsta oli üsna kindel, et vähemal või rohkemal määral oli Frank seotud välisluurega.

“Võtad veel ühe?”

Franki pikk käsi ulatas üle baarileti uut kokteiliklaasi. Kõsta raputas pead.

“Ei, tänan, tööaeg kestab veel.”

Frank pani klaasi baariletile ja astus siis pikkade, justkui aegluubis kulgevate sammudega leti tagant välja. Ta vaatas Kõstat, kes oli ikka veel närviliselt pinges ja venitas siis suu naerule. Franki silmad ei naernud kunagi.

“Kõlab homolikult, aga lähme siis vaatame mu voodi üle. Nagu ma aru sain, siis selle pärast sa ju tulidki.”

Frank ees, Kõsta järel, kõndisid nad läbi kahesajaruuduse, kõrgete lagedega vanalinna korteri, mille iga tuba oli nagu väljavõte renoveerimisõpikust. Meistriklass.

Kahepoolsed kolmemeetrised valged puituksed üle-eelmisest sajandist avanesid hääletult ning nende tagant tuli nähtavale Franki magamistuba. Ja ümmargune voodi.

***

Helesinised klinkerplaadid helkisid külmalt nagu jää, jätmata vähimatki kahtlust oma steriilse puhtuse osas. Postil hakkas neid plaaditud seinu vaadates alati külm, nii jäiselt puhas tundus see ruum. Ta astus Ropsi järel külmkambri tagumises seinas kõrguvate “sahtlite” poole, sinised kilesussid jalas krabisemas.

“Otsid sa midagi konkreetset või tahad niisama imetleda?” Ropsi hääl oli ükskõikne. “Mul läheb selle paberimajandusega veel aega, aga paari tunni pärast saad kätte. Kumb esimesena?” Rops seisis ajutisi nimesilte kandvate sahtlite ees ja vaatas ootavalt Posti poole.

“Kas saaks mõlemad korraga?” Posti hääl kõlas harjumatult vaikselt. Rops kehitas ükskõikselt õlgu ja avas siis üksteise järel kaks sahtlit. “Kuidas soovid.”

Hetk hiljem seisis Post juba kahe ratastega raami vahel, mis mõlemad kandsid ronkmusti lukuga laibakotte, sildid küljes. Rops oli ruumist lahkunud. Esiteks oli ta veidi nördinud, et Post temale kui asjatundjale oma küsimusi ei esitanud, vaid soovis ise vastuseid leida. Ja teiseks ei sallinud Rops amatöörlust, aga just sellega Post tema hinnagul hetkel tegeleski.

Plastmassist lukk krudises vaikselt, kui Post seda ettevaatlikult lahti tõmbas. Seejärel veel üks samasugune liigutus ning seal nad lamasid, Voldemar Krooni ja Liidia Holmi maised jäänused. Rops oli teinud head tööd. Ta ei sallinud räpakust ning isegi kõige julmema mõrva ohvrid nägid pärast Ropsi poolt tehtud lahkamist igati “viksid ja viisakad” välja. Sel hetkel oli Post Ropsile tema pedantsuse eest lausa tänulik.

Post ei olnud päris kindel, mida ta nende kahe julma lõpu leidnud kehadelt leida lootis, kuid ta teadis, et midagi oli neil märkamata jäänud. Väliste märkide põhjal polnud ei Kroon ega ka Liidia osutanud mõrvarile vähimatki vastupanu. Tavaliselt leidus mõrvapaigal siiski midagi, mis kurjategijale viitas. Ohvri küünealustelt võis leida tänu enesekaitsele ründaja dna-d. Või oli kusagil mõni juuksekarv või riidekiud… Antud kahe juhtumi puhul aga viited kurjategijale puudusid. Post ei suutnud sellega leppida, ta pidi midagi leidma. Midagi, mis isegi kogenud Ropsil oli märkamata jäänud.

Kui mõrvapaigal oli Postile tundunud, et mõrtsukas oli tegutsenud raevuka vihaga, siis nüüd oli ta enam kui kindel, et tegelikult oli kurjategija need mõrvad sooritanud stoilise rahuga. Külma kindlameelsusega, teades täpselt, mida ta teeb. Veretud ja elutud kehad Posti kõrval rääkisid üht ja sama. Iga sisselõige oli tehtud piinliku täpsusega, kindla eesmärgiga. Ei mingit rapsimist. Nii Krooni kui Liidia näod olid jäetud puutumata ning mõlemad näitasid oma tõelist palet.

“Nagu Kurat ja Ingel,” mõtles Post. Krooni julmus polnud tema eluajal teeseldud, see mees oligi kurjuse kehastus. Liidia näost oli aga talle nii omane olnud jäikus ja külmus kadunud. Musta kile vahelt vaatas vastu õrn ja habras, pehmete joontega kaunis nägu. Post tõstis käe ja silitas õrnalt Liidia siidiselt siledana näivat põske. Ja tõmbas siis käe kiirelt tagasi. Aga oli juba hilja. Mälestus naise soojast ja pehmest nahast oli juba kadunud, selle asemele kinnistus midagi külma ja niisket. “Sa oled idioot, Post.” Ta pööras pilgu kiirelt Kroonile, et mõtted Liidiast eemale saada, kuid see ei õnnestunud. Posti pilk muutus häguseks ja kurku tõusis vastikult lämmatav klomp. Tähelepaneliku uurija asemel seisis külmkambris sel hetkel hoopis murtud mees, kes polnud endale veel tõtt tunnistanud. Et naine, kes talle sügavale hinge oli pugenud, oli tõepoolest surnud.

***

Kõsta oli Franki juurest lahkunud kohe, kui oli näinud tema magamistoas laiuvat ümmargust voodit. Õnneks oli Kelk just sel hetkel Kõstale helistanud ja seega oli lahkumiseks ettekääne varnast võtta. Tegelikult ta lausa põgenes. Kui Kõsta maja ees autosse istus, ei jäänud talle märkamata Franki akna taga kõrguv pikk kogu. Ta sõitis mööda raputavat munakivisillutist kõrvaltänavasse, jättis siis auto seisma ja helistas Pulgale. Vähem kui kümne minutiga oli Pulk oma tuunitud sportkupeega kohal.

“Mis värk on?” Pulga silmad põlesid põnevusest.

“Vii mind jaoskonda.”

“Ja su enda pill, jääb siia vä?”

“Jah, Pulk, jääb siia. Ma olen joonud”

“Tere tali!” Pulk ei teinud katsetki oma pettumust varjata. “Ma olen nüüd joodik-uurijate autojuht vä?”

“Ei, Pulk. Kui sa nüüd gaasipedaali üles leiad, siis oled sa mu parem käsi peaminiser Krooni ja prokurör Holmi mõrva lahendamisel.”

Sajandeid vanad munakivid mattusid hetkega tolmupilve.

järgneb…