Peaministri mõrv

Valged nahkistmed krudisesid, kui Kelk end närviliselt kohendada püüdis. Higised käed kleepusid autoistme külge ning konditsioneerist salongi paiskuv külm õhk tekitas Kelgus külmavärinaid.

“Rahunege. Teil ei ole põhjust närveerida.” Presidendi hääl kõlas nii pingevabalt, et Kelk ei suutnud oma üllatust varjata.

“Pole põhjust närveerida? Ma rääkisin teile just uskumatuna tunduva versiooni sellest, millega peaminister Voldemar Kroon ja prokurör Liidia Holm võisid seotud olla ja te suhtute sellesse nii rahulikult? Sel juhul on kaks varianti – kas te peate mind hulluks või on see versioon teile juba tuttav.” Kelgu hääles kõlas ilmselge ärritus.

President muigas ja pööras pilgu autoaknast välja, paarisaja meetri kaugusel vastu kive loksuvatele merelainetele. Nende omavahelisest telefonivestlusest oli möödas napp poolteist tundi. Kõne ise kestis vaid minuti. Pool tundi hiljem oli Presidendi Kantselei auto jaoskonna ees ning veel kakskümmend minutit hiljem istus Kelk juba Presidendi ametiautos. Nad sõitsid linnast välja ning sobivas peatuskohas saatis President oma autojuhi värsket õhku hingama. Mis Presidendiga kahekesi autos istuvat Kelku kõige enam hämmastas, oli turvameeste puudumine. Kas President oli tõesti omapäi või jälgiti neid nii, et isegi Kelgu vilunud silm ei suutnud seda märgata?

“Teil pidi olema mingi põhjus, miks te selle jutuga otse minu poole pöördusite,” katkestas President autosse saabunud vaikuse.

“Teil pidi olema mingi põhjus, miks te minu kõnele nii kiirelt reageerisite,” ei jäänud Kelk vastus võlgu. Talle ei meeldinud kassi kombel ümber kuuma pudru hiilida. Kelk oli konkreetne ja sirgjooneline mees, kes tahtis asjadest rääkida otse ja ausalt, keerutamata. Isegi Presidendiga.

Ootamatult avas President auto ukse ning sirutas oma pikad jalad uksest välja.

“Lähme, jalutame veidi.”

Hämmeldunud Kelk ronis Presidendi järel autost välja, püüdes leida lähimas ümbruses vähimatki märki riigipea turvajatest, kuid ei näinud kedagi. President viipas eemal seisvale autojuhile, et see masinasse tagasi istuks, ning pööras siis oma süsimustad silmad kõhklevalt ootava Kelgu poole.

“Tulge minu järel.”

Ning President pikkade ja aeglaste sammudega ees, Kelk lühikeste ja kiiretega järel, suundusid nad merd piirava kivise rannariba poole.

***

Vaatamata õuest kabinetti lõõskavale kuumale suvepäikesele hakkas Postil järsku külm. Ta tõusis ja tõmbas teda truult nagis ootava musta nahktagi selga. Külm aga liikus mööda keha allapoole kuni jõudis sandaalide vahelt välja piiluvate paljaste varvasteni. Sokke Postil varuks ei olnud ja kuigi ta teadis, et Pulga kuulsast lauasahtlist võib leida absoluutselt kõike, küllap ka sokke, ei suutnud ta minna neid oma noorelt kolleegilt laenama. Ta istus laua taha tagasi, tõmbas tagi hõlmad koomale ja süvenes uuesti kuldse pentagrammi taha peitunud vennaskonna uurimisele.

Materjal, mille Kõsta oli lühikese ajaga kokku pannud, oli muljetäratav. Tegelikult oli see kõik kallite kapo-kolleegide töö ja vaev, mis sel hetkel Posti laual kõrgus. Täpselt nii, nagu hoiti silma peal venelastel ja araablastel, jälgiti hoolega ja lakkamatult ka kõikvõimalike salaseltside tegemisi, millel võisid olla riikide huve ja turvalisust kahjustavad eesmärgid. Kuldset allapoole suunatud teravikuga pentagrammi kasutas oma “firmamärgina” just nimelt üks neist seltsidest – The Net ehk Võrk.

Postile tundus, nagu loeks ta mõnd Dan Brown’i järjekordset romaani. Väljendid, nagu “kurjuse sümbol”, “vaimu allutamine mateeriale”, “inimloomuse pime külg”, “vanne”, “ülemaailmne võrgustik”… kõik see oli nagu copy-paste mõnest fantaasialoost. Kuid tegu polnud väljamõeldisega. Selle kinnituseks oli väike armistunud pentagramm nii Krooni kui ka Liidia vasakus peopesas. Märk, mida isegi ülimalt tähelepanelik Rops polnud osanud käejoonte vahel märgata.

“Kelku oled näinud?” katkestas Kõsta hääl Posti mõttelõnga.

“Viimase paari tunni jooksul küll mitte.”

Kõsta astus lauale lähemale ja osutas Posti nina all kõrguvale kaustadekuhjale.

“Kuidas tundub?”

“Jõhkrad mängud.”

“See pole mäng, Post.” Kõsta võttis teisel pool lauda istet. “Kui inimesi hakatakse reaalselt tapma, siis on asi mängust kaugel.”

“Üht asja ma ei mõista…” Post lükkas kaustad endast eemale, nii et aknast kabinetti valguvas päikesejoas lendlesid hetkega arhiivist pärit tolmukübemed.

“Mida?”

“Sa ise ei taipa või? Ümmargused voodid! Peopessa kõrvetatud pentagrammid! Mitte ükski taoline selts või võrgustik või kuidas iganes neid grupeeringuid nimetada, ei kasuta nii lapsikult silmatorkavaid märke. Nende peamiseks eesmärgiks on ajada oma asju nii märkamatult, kui võimalik. Kuidas siis nüüd järsku sellised avalikud märgid?”

Kõsta tõusis laua äärest, astus akna äärde ja vaatas õue, jaoskonna parkimisplatsile.

“Järelikult on nad oma eesmärgile lähedal. Endas juba nii kindlad, et julgevad piltlikult öeldes “tekiotsa kergitada”.”

“See on ju jabur!” Posti hääl kõlas närviliselt. “Nende eesmärk on ju täiesti absurdne, see ei ole teostatav! Ja mis on sel kõigel lõppude lõpuks Krooni ja Liidia mõrvaga pistmist?!”

Samal hetkel astus kabinetti Pulk, rind kummis nagu noorel kukel.

“Tehtud! Frank Mülleri iga sõna ja liigutus läheb salve. Ja panin igaks juhuks paar meest tema kodu juurde valvesse, et kui keegi peaks püüdma Müllerit mõrvata, siis…”

“Mülleri elu ei ole päris kindlasti ohus,” katkestas Kõsta noore kolleegi õhina. “See mees ei ole ohver ja päris kindlasti ta teab, et me teda jälgime.”

“Ahsoo? Mis selle kõige point siis on?” Pulga häälest kostis pettumus.

Kõsta pilk pöördus taas aknast välja. “Pulk, kui sa ei tea, kuhu tee viib, siis ära trügi ette vaid lase teadjatel ees minna ja järgne neile.”

***

Üks, kaks, kolm, neli, viis… Pärast viiendat korda veepinnal hüpelnud lutsukivi enam õhku ei tõusnud vaid kadus merre. Rannas lutsu viskav President ei olnud päris kindlasti see, mida Kelk sellelt kohtumiselt oli oodanud, aga nüüd seisis ta nagu poisike kohmetult suure kivi otsas ja vaatas, kuidas President kive merre loopis. Sama ootamatult, nagu lutsuviskamine oli alanud, see ka lõppes.

“Kas te olete kunagi mõelnud selle üle, milles peitub meie väikese riigi tugevus?”

Kelgule tuli küsimus ootamatult. “Meie riigi tugevus?” Ta mõtles veidi. “Küllap meie rahvas. Me oleme haritud, töökad, visad.”

President astus mööda kive Kelgu juurde ja vaatas talle oluliselt madalama kivi otsas seistes ikkagi ülevalt alla.

“Meie riigi tugevus, komissar Kelk, seisneb meie riigi asukohas.”

Kelk vaikis. Ta tundis, et Presidendi sõnadel on mingi varjatud mõte, mida talle otsesõnu välja ei öelda. Ta pidi selle ise ära tabama. President osutas merele.

“Meil on aken maailma. Meil on suur ja võimas naaber ja sama suured ja võimsad sõbrad. Meil on rahvas, kellele kohanemisvõimelt ja taluvuselt võrdseid maailmas ei leidu. Meid on vähe ja samas palju, sest puhastverd eestlast pole olemas, me oleme nagu terve suure ja laia maailma imeväike mudel. Me oleme valitud.”

“Valitud?”

President võttis veest väikese kivi ja tõsis selle Kelgu nina alla.

“Unustage poliitika, unustage riigid ja riigikorrad, erinevad nahavärvid, rassid, keeled, kombed ja tavad. Vaadake kogu maailma ühe tervikuna ja alles siis te mõistate, mis on tegelikult jõud ja võim, mis maailma valitseb.”

President vaikis ja vaatas ootavalt Kelgu poole, kelle pilk oli ikka veel suunatud kivikesele Presidendi peos. Kelk vaikis, sest ta sai aru, et Presidendile polnud tema eelnev jutt uudiseks. Vastupidi, ta teadis toimunust rohkem, kui Kelk. Ta teadis tõde!

Presidendi pikad sõrmed paindusid hetkeks ümber peos lebava kivikese ja järgmisel hetkel lendas kivi uhke kaarega läbi õhu vette. Kostis sulpsatus. President tõstis käe ja ostutas virvendusele veepinnal, mille kivike sinna oli tekitanud.

“Näete, kuidas väike juhib suurt. Kui väike oli see kivi ja kui suur on see meri. Ometi pani see kivike mere liikuma. Ja meri ei saa selle vastu mitte midagi teha!”

järgneb…