Peaministri mõrv

Külm vesi valgus mööda Kelgu nägu alla, üle kaela, särgikaelusest sisse. Ta pani käed uuesti jooksva kraanivee alla ning läigatas veel ühe peotäie vett omale näkku. Siis tõstis ta pilgu ja vaatas peeglisse.

“Sa oled selle kõige jaoks juba liiga vana… liiga vana,” ohkas Kelk endaga tõtt vahtides. Kell tiksus juba kolmandat öötundi, kuid Kelk oli ikka veel tööl. Pärast Presidendiga kohtumist andis ta endale lubaduse, et ei puhka enne, kui on selle Võrgu-nimelise võrgustiku plaanid paljastanud. Presidendi jutt oli olnud ümmargune nagu maakera, kuid Kelgule jõudis sõnum kohale – hoia sellest kõigest eemale! Kuid ta ei kavatsenudki seda teha. “Minu lahendada on kaks mõrva ja mina teen oma tööd, olgu nende mõrvade taga kasvõi vanakurat ise,” mõtles Kelk pahuralt, keeras kraani kinni ja marssis oma kabinetti tagasi.

Koridoris möödus ta kolmest suletud uksest. Kõigi nende alt immitses koridori peenike vaguskiir ning Kelk naeratas rahulolevalt. Poisid töötasid. Kõsta, Post, Pulk ja Mart, tema parim meeskond, kes oskas end kriitilisel hetkel sama kindlalt kokku võtta, nagu Kelk ise. “Hommikuks on pilt selgem,” mõtles Kelk. “Peab olema.”

***

Varahommikul leidis tõusev päike Kelgu kabinetist viis magamata, kuid sellest hoolimata reibast meest.

“Alustame algusest.” Kõsta selge hääl lõikas nagu vahe nuga läbi kabineti umbse õhu.

“Peaminister Voldemar Kroon ja prokurör Liidia Holm mõrvati mõlemad täpselt ühel ja samal moel, seega räägime mõlemast juhtumist koos, mitte eraldi. Seda enam, et mõlemad mõrvapaigad olid praktiliselt identses seisus, ilma ühegi jälje või viiteta mõrvarile. Pulk?” Kõsta vaatas ootavalt Pulga poole, kes end püsti ajas, mõnuga virgeks ringutas, akna alla jalutas ja seejärel aknalaual istet võttis.

“Mõlemad, nii Kroon kui ka Holm, olid surnud verekaotusesse. Nad lasti sõna otseses mõttes verest tühjaks. Mõlema nägu oli puutumata, ilma ühegi kriimuta, kuid rindkere oli lõhki lõigatud nagu oleks tegu anatoomikumi õppematerjaliga. Sündmuskoht oli mõlemal mõrvapaigal verest läbi imbunud, kuid sellele vaatamata ei õnnestunud meil leida ühtki jälge mõrvarist. Kuidas tal õnnestus kuriteopaigalt jälgi jätmata lahkuda, on sama suur mõistatus nagu see, miks kumbki ohvritest talle vastupanu ei osutanud.”

Pulk hüppas aknalaualt alla ja maandus tagasi oma toolile. “Ka mõrvarelva me kuriteopaikadest ei leidnud. Haavade järgi otsustades oli see siiski midagi sama professionaalset, kui kirurgidel või… meie Ropsil.”

Viide Ropsile pani Posti pahaselt turtsatama. “Jätame Ropsi ja professionaalsuse vahele antud juhul võrdusmärgi tõmbamata. Jätta mõlema ohvri peopessa kõrvetatud märk kahe silma vahele ei viita erilisele professionaalsusele.”

Kelgu näost oli näha, et talle ei meeldinud Posti üleolev toon. “Hea küll, Post, me ootame nüüd sinu professionaalset ettekannet.”

Post viitas Kelgu laual kõrguvale kaustadevirnale. “Kuldset, allapoole suunatud teravikuga pentagrammi, kasutab oma sümbolina The Net ehk Võrk. Tegemist on ülemaailmse organisatsiooniga, mida de jure ei eksisteeri, kuid mis de facto on haaranud enda alla väga suure osa maailma arenenumatest riikidest. See liikumine sai alguse alles eelmisel sajandil ning selle peamiseks eesmärgiks on vältida maailma riikide jaotamist kahe suure, Venemaa ja USA vahel. Et tekiks nn kolmas jõud, mis jätaks kaks suurt üksinda ja muudaks nad seeläbi haavatavaks. The Net korjab poliitilist võimu nagu ämblik kärbseid oma võrku. See toimub peamiselt läbi majanduse ja poliitika. Kasutades tänapäevaseid moodsaid relvi nagu näiteks küberterrorism. Selle võrgustiku vahendid oma eesmärkide saavutamiseks ulatuvad viimase peal tehnoloogiast kuni tipptasemel diplomaatiani. Põhjus, miks Võrk nii edukalt üle maailma võimu haarab, on geniaalselt lihtne. Esiteks pakutakse oma liikmetele võimu ja teiseks… “ Post vaatas ootavalt toasolijate poole, nagu tahaks ta kontrollida, kas teda üldse kuulati.

“Raha?” pakkus Mart hetkegi kõhklemata.

“Usku.”

Posti vastuse peale venis Mardi nägu pettumusest pikaks. “Mis loogika selles on?”

“Raha ei ole tänapäeval enam peamine valuuta. Seda on maailmas nii palju, et need, kes on raha nimel valmis oma hinge müüma, on oma taskud juba pilgeni täis toppinud ja seega ei ole raha nende jaoks enam esimene motivaator. Võim ja usk on need kaks asja, millega saab tänapäeva inimesest oma orja teha. Ja kui maailma ajalugu laiemalt vaadata, siis võib öelda, et iga uus on taasleitud vana, kas pole?” muigas Post.

Kelk vaatas ootavalt Kõsta poole. “Ja nüüd me jõuame selle Võrgu juurest tagasi Krooni ja Liidia juurde.”

“Usk, mida Võrk oma liikmetele pakub, on indiviidikeskne ja kasutab sümboleid. Võrgu liikmed ei usu Jumalat, Allahit ega ühtki muud pühadust. Nende jumalaks on inimene ise. See tähendab, et nad usuvad vaid iseendasse, õppides tundma omaenda võimeid, vaimujõudu, taluvuspiiri, ettenägelikkust, mõjujõudu… oma võimu. Kui Võrgu liige on oma tegudega jõudnud teatud tasemele ja tõestanud oma lojaalsust ja võimekust, kinnitatakse tema staatus vastava märgiga. Pentagrammiga, millega me kõik juba tuttavad oleme. Kroon ja Holm olid seega märkide järgi võttes täpselt samal tasemel, nad mõlemad olid end tõestanud ja Võrgu täieõiguslikud liikmed.”

“Miks nad siis tapeti?” Mart oli Posti ja Kõsta juttu kuulanud sõna otseses mõttes suu ammuli, nii et ka tema siiras küsimus kõlas kui “lapsesuu”.

“Nad pidid eksima Võrgu reeglite vastu,” vastas Kõsta.

“Võrk ei tunnista vigade parandust, mingit restart’i ei ole,” jätkas Post. “See on ka peamine põhjus, miks The Net on nii kiirelt suutnud üle maailma võimu haarata. Nad teavad, et nad on täpselt nii tugevad, kui tugev on nende nõrgim lüli. Ja seepärast ei luba nad endale ühtegi nõrka lüli. Krooni saatuse otsustas ilmselgelt tema rahaahnus, Liidiale aga sai saatuslikuks… “ Posti hääl katkes. Hetkeks valitses ruumis vaikus.

“Reeturlikkus.” Kõsta terav pilk lausa puuris end Posti silmadesse. “Liidia tahtis sulle tõtt rääkida. Ta oli sind usaldama hakanud ja see maksis talle tema elu.”

***

Kelgule tundus, nagu oleks ta Presidendiga kohtumise hetkest astunud karusellile, mis järjest kiiremini pöörlema hakkas, ning millelt mahahüppamine oleks võrdunud enesetapuga. Vahetult pärast hommikust koosolekut oli Kelk kutsutud peadirektori juurde “vaibale”, kus ta sai oodatud peapesu selle eest, et “hiilis oma ülemustest mööda” ning pöördus “lubamatult häbematul moel” otse riigipea poole. Karistuseks jättis peadirektor Kelgu pooleks aastaks tulemuspalgast ilma ning saatis ta päevapealt kaheks nädalaks palgata puhkusele. See ei olnud Kelgu jaoks esimene kord taolist karistust kanda ja seetõttu see ka ei morjendanud teda eriti. Ta teadis, et tema poisid saavad oma tööga suurepäraselt hakkama ja hoiavad teda ka jaoskonnaväliselt toimuvaga kursis.

Õhtused uudised teatasid, et President oli lõuna ajal lennanud koos peaministri ülesandeid täitva rahandusministriga erakorralisele visiidile Saksamaale, et arutada sealsete kõrgete riigitegelastega eurotsooni valusamaid probleeme. Kuigi ühisraha polnud eestlaste rahakotti veel jõudnud, pingutas meie võimuladvik selle nimel omal naba paigast. Presidendiga eesotsas.

Kuid kõige ootamatuma pöörde võtsid sündmused alles hilisõhtul. Kõsta valmistus just kosutavaks ööuneks, kui ta telefon tund enne südaööd nõudlikult helisema hakkas. Helistaja number oli blokeeritud. Vaevalt oli Kõsta jõudnud kõnele vastata, kui ta kuulis tuttavat, madalat häält.

“Ma pean sinuga rääkima, Kalle. Otsekohe.”

“Frank?” Kõsta hääl oli enam kui üllatunud. “Milles asi?”

“Saad sa minu juurde sõita? Ma tean, et teie poisid mul silma peal hoiavad, aga ma tahaksin siiski kõigepealt sinuga rääkida.” Franki hääles oli ärevus. “Saad sa tulla?”

Kõsta kõhkles hetke. “Loomulikult saan, aga milles asi on, Frank?”

Hetkelise vaikuse järel telefonis kõlanud vastus mõjus täpselt nii, nagu Frank oli arvestanud, sest enne kõne lõppu oli Kõsta juba uksest väljas, teel Franki poole…

järgneb…