Peaministri mõrv

Vere lõhn. Vaid korra oli uurija Post vere lõhna nii lähedalt ja selgelt tundnud. Ta sulges silmad ja tõmbas kopsud aeglaselt, läbi nina õhku vedades, täis. Imal, magus, iiveldamaajavalt lääge lõhn kleepus ta ninasõõrmetesse.

”Uurija Post?” kõlas kellegi nõudlik hääl tema selja tagant.

Post avas silmad. Enne, kui ta pöörduda jõudis, astus hääle omanik tema kõrvale ja sirutas oma pikkade sõrmedega kondise käe Posti poole.

”Erakordselt pikad sõrmed,” jõudis Post mõelda, enne kui ta käe vastu võttis ja seda viisakusest sekundi jagu tervituseks raputas. ”Ja külmad.”

”Mina olen Liidia Holm, prokurör. Olete minust ehk juba kuulnud.” Naine vaatas ootavalt ja samas teraselt uuriva pilguga Postile silma. Post haakis mängleva kergusega oma pilgu naise silmadest lahti ning lasi sel lausa häbematult aeglaselt mööda naise keha allapoole liikuda. Jalgadeni jõudes tundus talle, et naine võpatas.

”Ma olen kuulnud, et te olete minust pikem, rinnakam ja siledamate säärtega aga see on ka kõik,” vastas Post, libistades pilgu tuldud teed tagasi. ”Teie tööalastest saavutustest ei tea ma kahjuks midagi.”

Naise põsed õhetasid. ”Te olete oma kuulsust väärt, uurija Post,” vastas ta nii ükskõikselt kui suutis, kuid kerge värin tema hääles ei jäänud Postile tabamata. Ta muigas rahulolevalt, 1:0.

Nagu tavaliselt, tegi Posti rahulolule lõpu Kõsta, kes poikvel magamistoaukse lahti tõmbas ja küsivalt Posti poole vaatas.

”Kas ma tegelen selle mõrvaga üksinda või oled sina ka täna tööl?” Alles siis märkas Kõsta prokuröri, kes närviliselt ringi vaatas, üritades iga hinna eest Posti pilku vältida.

”Oo, Liidia, teie ka siin?” Kõsta ulatas naisele terekäe, mis ebalevalt vastu võeti. ”Ma poleks uskunud, et meie prokuratuur nii kiirelt reageerib.”

Liidia näole ilmus midagi naeratuse sarnast.

”Küllap olete märganud, et meie reageerimiskiirus sõltub sageli ohvri isikust. Kahjuks.”

Kõsta viipas toa poole. ”Astuge siis sisse. Mõlemad.” pööras ta pilgu Postile.

Post tundis, kuidas toast esikusse valguv vere lõhn tal pea pööritama ajas. See polnud uimastav iiveldus vaid midagi ärritavat, intensiivset ja jõulist.

”Metslooma instinkt,” mõtles Post Liidia järel magamistuppa astudes. Talle ei jäänud märkamata naise nõgus selg, mida rõhutas hästiistuv lühike khakivärvi jakk ning sellega harmoneeruv seelik, mille pikkus jättis ühe prokuröri kohta fantaasiale küll liiga vähe ruumi.

Post tundis, kuidas temast vaid meetri kaugusel liikuv ahvatlev vaatepilt koos tummise vere lõhnaga ta südame kiiremini lööma pani. Ta jäi seisma ja sulges hetkeks taas silmad. Kui ta need avas, laius tema ees see, mille pärast ta seal majas üldse viibis. Voldemar Krooni surnukeha.

***

Voldemar Kroon sai peaministri rollis olla vaid napilt paar kuud. Kui valitsusliit kõikidele pingutustele vaatamata vägisi lagunema hakkas, toodi tagatoast välja ootamatu trump – uus peaminister. Jah, vormiliselt vana koalitsioon küll lagunes, kuid kui president oli Krooni uueks peaministriks nimetanud, klopsis see uue valitsuse kokku enam-vähem samast seltskonnast. Ja kogu riik kihutas endise hooga edasi, kuristikku.

Juba uue valitsuse esimesel päeval ristis meedia Krooni ”ahjualuseks”. Lühikest kasvu, kiilaneva peanupu ja alati leemendava otsaesisega Kroon oli vähemalt saja kilo jagu ülekaalus ning tema pisikesed vilavad silmad ei suutnud iial peatuda ühes punktis kauemaks kui sekundiks. Ta oli pidevas närvilises liikumises ja tema rabe ning järsk suhtlemisstiil jättis temast mulje, nagu otsiks ta katkematult midagi. See midagi oli irvhammaste meelest muidugi järjekordne suutäis, kuid nagu Krooni teod näitasid, oli tema rabelemisel väga labane sihtmärk – raha.

Küllap tuli ka Voldemar Krooni erakonnakaaslastele üllatusena, kuidas vastne peaminister oskas võtta sealt, kust enam midagi võtta polnud. Riik oli tema võimule tuleku hetkeks sõna otseses mõttes paljaks varastatud ning need, kes oma kaukad silmini täis olid toppinud, ei tulnud selle pealegi, et kusagilt veel midagi võtta on. Aga oli küll ja Kroon teadis seda. Ainult et kavaluse, altkäemaksu, pettuse ja korruptsiooni asemel kasutas ta lihtlabast toorest jõudu. Ähvardused, surmahirm ja vägivald olid tõhusa tööriistana alati mõjunud, seda Kroon teadis.

”Bumerangiusku ta igatahes polnud,” pomises Post omaette, pilk endiselt Krooni ümmargusele, kolmemeetrise läbimõõduga voodile suunatud.

”Bumerangiusku?” Kõsta vaatas Posti varjamatu etteheitega. ”Tavaliselt hakkad sa sellist seosetut jama ajama siis, kui su mõtted on tööst valgusaastate kaugusel. Praegu, ma pakun, on need endiselt Liidia jalgade juures.”

Post ei vastanud. Ta astus voodile lähemale ning tundis, kuidas põrandat kattev pehme vaip ta kingataldade all lirtsus. Verest.

”Sa lagastad sündmuskoha ära! Tule eemale, las Mart teeb rahulikult fotod ära. Pärast on terve maja veriseid jalajälgi täis.”

Sammugi paigalt liikumata, pööras Post pilgu Kõstale, nagu oodates, kas see ka ise taipab, mida ta just ütles. Ei taibanud.

”Hea küll. Kui mina ei pääse siit liikuma ilma, et ma terve maja veriseid jälgi täis teeksin, siis kuidas t e m a siit majast lahkus? Pärast kõike seda..” osutas Post voodile, kus lamas Voldemar Kroon. Täpsemalt see, mis temast alles oli jäänud.

Hetkeks saabus tuppa vaikus. Tundus, nagu poleks keegi toasviibijatest tegelikult suutnudki Voldemar Krooni maistesse jäänustesse süveneda. Vaatepilt oli lihtsalt nii tülgastav, et isegi paljunäinud politseifotograaf Mart paistis oma tööd tegevat kinnisilmi. Nüüd aga vaatasid kõik, uurijad, prokurör, fotograaf, jäljeeksperdid ja uksel seisev politseinik korraga keset tuba ümmargusel voodil lebavat lihamäge. Kes iganes see ka polnud, kes peaministri elupäevad sel moel lõpetas, igatahes oli ta täpselt teadnud, mida teeb. Ja m i k s ta seda teeb.

”Mul on kõht tühi,” katkestas pineva vaikuse Ropsi hääl, mis sõnade lausumise ajal avarasse haigutusse mattus. ”Imetlete veel kaua või saan selle vaatamisväärsuse kokku pakkida?”

Post polnud kunagi aru saanud, miks hinnatud ilukirurg Robert Härm ühel heal päeval Helsingi tippkliiniku pikalt saatis ja tagasi kodumaale, laibalahkajaks tuli. Robert ehk Rops oli pika ja kõlava ametinimetuse asemel isegi oma visiitkaardile nõudnud nimetust ”laibalahkaja” ning tema täielik emotsioonitus väljendus kõige jõulisemalt alati just kõige võikamate juhtumite juures. Nagu ka praegu.

”Las Mart teeb fotod ära,” katkestas Kõsta Ropsi, kes oli juba asunud oma abivahendeid laiali laotama. Rops kehitas ükskõikselt õlgu ning astus pikkade, justkui aegluubis kulgevate sammudega ukse poole.

”Ma söön siis oma võileivad seni ära,” vastas Rops ükskõikselt ning lükkas käe sügavale püksitaskusse.

”Mitte majas! Ma tean, kuidas sa sööd, pärast on ainus, mis me siit leiame, sinu leivapuru,” hüüdis Kõsta talle järele.

”Mulle tundub, et ta keedab ise seda vorsti, mis tal leiva peal on,” pomises Mart fotoaparaadi tagant. “Jääkidest…”

Post ei vastanud. Ta astus ettevaatlikult voodi ümber laiuvast vereloigust välja ning eemaldas ettevaatlikult kingade ümbert sinised kilesussid.

”Ma vaatan veidi majas ringi.”

”Ära ajakirjanikke majja lase. Ja ei mingeid kommentaare enne, kui me lõpetame. See kehtib ka sinule, Liidia.”

Liidia vaid noogutas vaikides Kõstale vastuseks. Tema pilk olid ikka veel naelutatud Voldemar Krooni maistele jäänustele. Millegipärast tundus Postile, et naise pilgus oli jahmatuse ja õuduse asemel hoopis viha.

”Aga kes poleks Krooni vihanud,” mõtles Post. ”Kõik vihkasid teda.”

***

Järgmise päeva ajalehtede esikaanel troonis peaminister Krooni kõrval laibalahkaja Rops, suu vorstivõileiba täis. Tema oli ainus, kel õnnestus mõrvapaigal fotokaamera ette jääda ning talle omaselt ei lasknud ta oma lõunapausi ajakirjanikest rikkuda. Ainult et tabloidide arvates tähendas Ropsi vorstivõileib üheselt vaid seda, et politsei ei tee oma tööd korralikult, vaid laiskleb ja varjab midagi. Loomulikult olid päevalehed omaltpoolt välja pakkunud kümmekond versiooni mõrva motiivide kohta, kuid mitte ühtegi võimalikku kahtlusalust, nagu kardaksid nad isegi surnud Voldemar Krooni ja kõike temaga seonduvat.

”Ja see on kõik?!” lajatas komissar Kelk paksu pappkaustaga vastu lauda, nii et hommikused ajalehed laiali lendasid. Ta vaatas üle prilliserva Posti ja Kõsta poole.

”See on kõik, aga seda on piisavalt,” vastas Kõsta.

”Liidia küll nii ei arvanud,” torkas Post vahele.

”Liidia Holm?” Kelgu nägu tõmbus tooni võrra punasemaks.

Kõsta noogutas. ”Ta oli eile kohal. Pealegi, me pole veel tööle saanud hakatagi. Tõendid on kogutud, Ropsil lahkamine tehtud, uurimine on alles alguses. Minu meelest on Liidial või ajakirjanikel või kellel iganes veel liiga vara viriseda.”

”Seda arvad sina,” porises Kelk, ”aga minul istuvad kõik kukil ja nõuavad tulemusi. Kohe! Saad aru, absoluutselt KÕIK tahavad KOHE teada, kes tappis peaministri!” Kelk ohkas. ”Samas on neil kõigil tegelikult hea meel, et Krooni enam pole. Küllap nii mõnigi suruks mõrvaril tänutäheks kätt… Aga see ei tähenda, et tööd ei tuleks teha! Nii et asuge asja kallale, hommikul kannate ette. Edusammudest!”

Post ja Kõsta tõusid püsti ning lahkusid Kelgu kabinetist vaikides. Postile meenus millegipärast taas Liidia ja tema vihkamist täis pilk, millega ta tapetud Krooni oli vaadanud.

”Millisel juhul on põhjust surnud inimest vihata? Kui isegi väga halb inimene on lõpuks surnud, siis tunned ju tegelikult kergendust, mitte enam viha?”

Kõsta vaatas Posti üllatunult.

”Oleneb. Kui sa Kroonist räägid, siis tema surma üle tunnevad tõesti paljud kergendust aga kindlasti on mingi hulk neid, kes oma vihast tema suhtes veel üle ei saa. Aga selle eelduseks on isiklikud suhted. Mingi konkreetne negatiivne kogemus seoses selle inimesega. Isiklik vimm. Millest selline küsimus?”

”Liidia.”

”Holm? Mis temaga on?”

”Ma ei tea. Mulle tundus eile, et tema jaoks oli see juhtum kuidagi… isiklik. Et ta ei tulnud kohale mitte kui agar prokurör, vaid kui keegi, kellele Krooni surm korda läks… isiklikult.”

”Sellisel juhul tuleb prokuratuuril tema asemel keegi teine selle asja peale määrata.”

Posti pani talle omaselt hooletu liigutusega päikeseprillid ninale ning vaatas siis läbi tumehallide klaaside Kõsta poole.

”Sest mulle midagi tundus või? Selle peale naerdakse meid välja. Aga ma saan teada, mis seda Liidiat Krooniga sidus. Siin on midagi.”

Kõsta muigas. “Haistad mingit räpast seksiskandaali?”

Posti ilme jäi tõsiseks. “Ei. Ma haistan… verd.”

järgneb…