Peaministri mõrv

Ere suvepäike pressis end paksude kardinate vahelt, hooletusest jäetud sentimeetrisest praost, tuppa ning suunas oma pimestavad kiired otse uurija Posti suletud silmadele. Sünge unenägu, mille lõksus Post oli terve öö vaevelnud, sai hetkega läbi, kui tumepunane veri silmalauge läbistavast päikesevalgusest roosaks muutus. Post ärkas.

Voldemar Krooni surmast oli möödunud nädal ning tundus, et kõik püüdsid unustada, et peaminister Kroon üldse kunagi olemas oli olnud. Lehed ei kirjutanud enam temast ning juba mitu päeva polnud ükski ajakirjanik huvi tundnud, kuhu Krooni mõrva uurimine on jõudnud.

“Ja hea ongi,” mõtles Post. Sest Krooni mõrva uurimine polnud kusagile jõudnud. Jah, päevavalgele olid tulnud nii mõnedki Krooni räpastest saladustest, kuid neist polnud mõrvaloo lahendamisel mingit abi.

Posti mõttelõnga katkestas telefonihelin, mis kostus justkui maa alt. Post küünitas end üle voodiserva ning leidis tüütu heliseja lõpuks põrandal kõrguva riidehunniku alt.

“Post kuuleb.”

Teisel pool valitses hetkeks vaikus, nagu kõhkleks helistaja, kas ta ikka tahab midagi öelda. Kuulda oli vaid katkendlikku hingamist. Lõpuks kostus telefonist helistaja vaikne, ebakindlusest lämmatatud hääl.

“Post? See olen mina… Liidia. Liidia Holm.”

“Liidia? Milline kena üllatus. Millega ma saan sulle kasulik olla?” Post ei teinud katsetki oma iroonilist tooni varjata. Vastupidi, ta nautis selle naise ärritamist.

“Post… ma pean sind nägema. Nii ruttu kui võimalik. Kusagil… ohutus kohas. Mõistad?” Liidia hääl oli väga vaikne, kõne katkendlik, nagu nööriks miski ta kõri.

“Hirm,” mõtles Post. “Liidia häälest kostub hirm.” Ja see oli kummaline. Liidia oli Posti meelest üks neist vähestest naistest, kes tõesti ei kartnud mitte midagi ega kedagi. Ja nüüd kõlas selle naise hääl nagu sosin tuules…

“Tunni aja pärast, promenaadil. Jäätisekohviku juures.” Posti hääl kõlas rõhutatult külmalt ja konkreetselt. Telefonist tuli vastuseks vaikus. Liidia oli kõne katkestanud.

Post ajas end voodist välja, astus akna juurde ja tõmbas rasked kardinad kahele poole laiali. Hetkega ujus ta tuba sillerdavas päikesevalguses, kiired hüpitamas õhus lendlevaid tolmuebemeid. Kuid Post ei märganud seda segadust, mille päikesekiired halastamatult paljastasid. Ta vaatas aknast välja ega saanud aru, miks kummaline ängistus ta kõri nööris. Liidia kõne oli temas äratanud veidralt rõhuva eelaimduse ning see ei tähendanud head. Midagi halba oli juhtumas. Midagi väga halba.

***

Kui komissar Kelk jaoskonda jõudis, polnud hommikused ajalehed veel tema lauale jõudnud. Pahaselt porisedes võttis Kelk laualt kohvitassi, mille põhjast vaatas talle vastu tumepruun hägune sõõr.

“Kuradi koristaja,” porises Kelk, ning marssis mornilt kööginurka, et tass puhtaks pesta ja see siis uuesti tökatmusta kuuma kohviga täita.

“Tere hommikust! Te nii varajane täna?” Kõsta hääl oli reibas, nagu noorel pioneeril.

“Hommikust jah. Mis sa siin nii vara teed?” torises Kelk, ise samal ajal nõudepesusvammi Fairy’ga üle ujutades.

“Kell on juba kaheksa, pole ju vara?” vastas Kõsta, samal ajal kiirelt pilku kellale heites. “Meil hakkab ju tunni pärast juba koosolek. Krooni teemal.”

Kelk ohkas, pikalt ja sügavalt, ning Kõsta ei saanud aru, kas ohke põhjustas Krooni nime mainimine või hoopis nõudepesuvahend, mida Kelk oli svammile pool pudelit valanud ning mille vaht ei tahtnud kuidagi kohvitassist kaduda.

“On meil midagi uut ka?” küsis Kelk lõpuks, kui oli tassi puhtaks loputanud. Nüüd oli Kõsta kord ohata.

“Meil ei ole midagi uut, aga seda, mida meil on, on meil palju. Ma mõtlen, et peaksime kõik faktid ja tunnistused uuesti koos üle vaatama. Äkki oleme millestki olulisest liiga kergelt üle libisenud. Midagi kahe silma vahale jätnud..” Kõsta hääl kõlas kõhklevalt.

Kuum kohv jooksis sorinal tassi ning selle aromaatne aur kuulutas päeva Kelgu jaoks alanuks. Ta võttis tassi aurava joogiga ning vaatas siis Kõstale tõsiselt otsa.

“Me peame selle loo lahendama, Kõsta. See pole lihtsalt üks juhtum, see on peaministri mõrv! Ja kui me selle loo lahendamisega hakkama ei saa, siis võime oma mõrvagrupi laiali saata ning muposse tööle minna.” Oli näha, et seekord mõtles Kelk oma sõnu tõsiselt.

“Ja võta Pulk ka kaasa, koosolekule.”

“Pulk?” Kõsta hääles kõlas kerge ärritusenoot. “Me jätsime ta ju sellest juhtumist kõrvale. Ta on liiga noor ja kogenematu taolise kaliibriga juhtumi jaoks.”

“Pulk koosolekule kaasa ja jutul lõpp!” Kelk keeras kannalt ringi ning astus pikkade sammudega oma kabineti poole, jättes Kõsta kööginurka seisma.

“Leo Pulk…” mõtles Kõsta, püüdes omaette selgusele jõuda, miks pidas Kelk vajalikuks osakonna noorima uurija kaasamist niivõrd olulisse mõrvajuurdlusesse.

Ei, Kõstal polnud Pulga vastu mitte vähimatki. Pulk oli noor ja innukas uurija, kelle abiga olid Post ja Kõsta lahendanud nii mõnegi keeruka juhtumi, kuid peaministri mõrvalugu tundus Kõsta silmis Pulga jaoks siiski liiga suur suutäis olevat.

“Pulk läheb kohe ülbeks ja õhku täis,” mõtles Kõsta, kui oma kabineti poole kõndis. Ta ei lubanud endale isegi mitte mõttes sõnadeks vormida seda, mida ta tegelikult kartis. Seda, et Pulk võibki äkki Krooni mõrvaloo lahendada…

***

Post seisis mere ääres, mõned meetrid rannapromenaadil asuvast jäätisekohvikust, ning lasi merelt puhuval soojal suvetuulel oma juukseid sasida. Liidia telefonikõnest oli möödunud tund ja kaksteist minutit. Naine oli hiljaks jäänud.

Ilm oli Eestimaa suve jaoks tavatult soe, lausa lämbe. Promenaadil liikus hommikuse kellaaja kohta üllatavalt palju inimesi ning kui jäätisemüüja täistunnil kohvikuukse avas, oli selle taga juba pikk järjekord maiusehuvilisi jõnglasi. Post vaatas jäätisemaiad lapsi ja mõtles Felixi peale. Esimest korda selle suve jooksul oli tal järsku kohutavalt kahju, et oli lapse koos Agathaga maale saatnud. Pöörase töötempo tõttu polnud tal olnud aegagi poisist puudust tunda, kuid nüüd soovis ta üle kõige ilmas, et saaks Felixiga koos sealsamas jäätisesabas seista.

“Kui see jama läbi saab, kiman kohe maale ja toon poisi linna tagasi,” mõtles Post, ise samal ajal kärsitult kella vaadates. Liidiat polnud ikka veel ning Post tundis, kuidas telefonikõne järel tema hinge pugenud ängistus veel rohkem ta kõri nööris. Halvad eelaimdused polnud üldiselt Posti rida, kuid seekord tundis ta tõesti midagi halba ette.

Tema mõttelõnga katkestas midagi märga ja külma, mis ootamatult vastu Posti kätt puutus. Post võpatas ja tõmbas instinktiivselt käe ära. Siis vaatas ta oma kätt. See oli kollase jäätisega koos ning jäätise omanik seises rõõmsa näoga Posti kõrval.

“Onule äätist,” deklameeris umbes kaheaastane poisipõnn rõõmsalt, sirutades tilkuva kollase jäätisepalliga vahvlitoru Posti poole. Post taganes sammukese ning püüdis samal ajal pilguga leida allameetrimehe omanikku. Selleks osutus verinoor naine, kes oli parasjagu ametis vankris röökiva imiku vaigistamisega, ega pannud seetõttu oma “suure” lapse tegemisi tähelegi.

“Emapalga viljad,” mõtles Post mornilt ja suunas jäätisega väikemehe oma ema poole tagasi. “Mine emme juurde, onu ei taha jäätist.” Väikemees sättiski sammud osutatud suunas ja Post ohkas kergendatult. Kuid kergendus kadus hetkega, kui ta kella vaatas. Telefonikõnest Liidiaga oli möödunud juba tund ja kakskümmend minutit. Liidiat ei paistnud kusagilt. Post võttis taskust telefoni, et Liidiale helistada ja märkas alles nüüd, et hommikune kõne oli tulnud varjatud numbrilt. Ta otsis telefonimälust Liidia numbri ja helistas. Naise mobiil oli välja lülitatud. Post pani telefoni tagasi taskusse ja neelatas raskelt. Talle tundus, nagu oleks aeg järsku seisma jäänud, inimesed ta ümber tardunud ja tuul õhku hangunud. Ta tundis, kuidas kõri ümber silmusesse koondunud äng lausa kägistas teda ning sel hetkel Post juba teadis – Liidia ei tulegi.

järgneb…