Kell sõi südaöötundi. Kaksteist kõmisevat lööki kõlasid Kõsta kõrvu nagu südasuvine äike. Ta istus seljaga kellakapi poole, ebamugavalt kõva põhjaga tugitoolis ning vaatas pingsalt Franki poole, kes häirimatu rahuga endale kokteili segas. Kolmandat.
“Oled kindel, et sa ei taha?” Frank sirutas käe klaasiga Kõsta poole.
Kõsta raputas pead. “Sa tead, et ma tulin siia ainult sellepärast, mida sa mulle telefonis ütlesid. Et sina tap…”
“Üks hetk!” katkestas Frank Kõstat järsult. “Ma ütlesin, et ma tahan sinuga rääkida. Ja ma mõtlesin seda sõna-sõnalt. Tule.” Frank suundus läbi avara kabineti elutuppa, kokteiliklaas käes ja Kõsta tema järel. Viimane ei saanud isegi aru, miks ta Frankile sel hetkel kuuletus ja talle järgnes. Miks ta laskis tal olukorda dikteerida ja valitseda. Loe kogu peatükki »
Külm vesi valgus mööda Kelgu nägu alla, üle kaela, särgikaelusest sisse. Ta pani käed uuesti jooksva kraanivee alla ning läigatas veel ühe peotäie vett omale näkku. Siis tõstis ta pilgu ja vaatas peeglisse.
“Sa oled selle kõige jaoks juba liiga vana… liiga vana,” ohkas Kelk endaga tõtt vahtides. Kell tiksus juba kolmandat öötundi, kuid Kelk oli ikka veel tööl. Pärast Presidendiga kohtumist andis ta endale lubaduse, et ei puhka enne, kui on selle Võrgu-nimelise võrgustiku plaanid paljastanud. Presidendi jutt oli olnud ümmargune nagu maakera, kuid Kelgule jõudis sõnum kohale – hoia sellest kõigest eemale! Kuid ta ei kavatsenudki seda teha. “Minu lahendada on kaks mõrva ja mina teen oma tööd, olgu nende mõrvade taga kasvõi vanakurat ise,” mõtles Kelk pahuralt, keeras kraani kinni ja marssis oma kabinetti tagasi. Loe kogu peatükki »
Valged nahkistmed krudisesid, kui Kelk end närviliselt kohendada püüdis. Higised käed kleepusid autoistme külge ning konditsioneerist salongi paiskuv külm õhk tekitas Kelgus külmavärinaid.
“Rahunege. Teil ei ole põhjust närveerida.” Presidendi hääl kõlas nii pingevabalt, et Kelk ei suutnud oma üllatust varjata.
“Pole põhjust närveerida? Ma rääkisin teile just uskumatuna tunduva versiooni sellest, millega peaminister Voldemar Kroon ja prokurör Liidia Holm võisid seotud olla ja te suhtute sellesse nii rahulikult? Sel juhul on kaks varianti – kas te peate mind hulluks või on see versioon teile juba tuttav.” Kelgu hääles kõlas ilmselge ärritus. Loe kogu peatükki »
Konditsioneer undas nii, nagu püüaks endast viimase välja pigistada, kuid ikkagi oli jaoskonna nõupidamisruumis lämmatav palavus. Mart pühkis laubalt higi, juba mitmendat korda viimase kümne minuti jooksul ja vaatas kella, mis oli seinal justkui seisma jäänud. Nii aeglaselt liikus aeg Mardi meelest. Hetkel, mil ta oli valmis juba ruumist lahkuma, avanes lõpuks uks ning Pulk, Kõsta ja Kelk astusid sisse.
“Näete, siin ta ongi!”
Pulga reibas hääl lausa lõikas Mardile kõrvu.
“Ja mina veel otsisin sind mööda maja taga.”
“Mina olen alati õigel ajal õiges kohas,” vastas Mart mornilt, altkulmu Pulka põrnitsedes. Täna käis see mees talle kohe kuidagi eriti närvidele.
“Loba jätta,” kõmises Kelgu kare hääl üle umbse ruumi. “Töö ootab tegemist ja kui te ennast praegu kokku ei võta, võite selleks suveks puhkuseplaanid maha matta!”
Keegi ruumisolijatest ei kahelnud hetkekski, et Kelgul oli oma sõnadega tõsi taga. Laua taga võttis võimust pinev vaikus ning kõigi pilgud pöördusid ootavalt Kõstale, kes oma õuna pildiga sülearvuti lahti lõi. Laual lebanud juhtmeotsad leidsid tee Kõsta arvuti külge ning helendavale seinale ilmus foto ümmargusest voodist. Loe kogu peatükki »
