“Minu elu võib olla ohus?” Mürisev naer, mis sellele pilkavas toonis õhku visatud küsimusele järgnes, kõlas nagu äike lämbelt palavas suveöös. Ja lakkas sama järsult. Frank Müller pani oma tavatult suure käelaba Kõsta õlale ja vaatas talle silma. Kõsta pidi pea kuklasse kallutama, et pikale mehele samaga vastata.
“Kas sa ei arva, kulla sõber, et sa vajad puhkust?” Franki hääl kõlas siiralt murelikuna. “Sinu ametis pole ületöötamine midagi haruldast, eriti veel selliste juhtumite puhul. Võta aeg maha ja lase aju sellest pasast tühjaks. Usu mind, aitab.”
Kõsta tundis, kuidas ta õlg Franki raske kämbla all längakile vajub ning ta astus Frankist eemale, keset Franki hiiglaslikku kabinetti kõrguva baarileti poole.
“Ma võtan ühe vee.” Kõsta häälest oli kuulda, et ta kurk tõesti kuivas. Loe kogu peatükki »
“Mis ma sulle ütlesin!? Ilma minuta nad seda asja lahendatud ei saa!” Pulk säras oma laua taga eredamalt, kui akna taga sillerdav päike. Teisel pool lauda istuva Mardi nägu tõmbus veel enam pilve.
“Enne mune, siis kaaguta,” vastas Mart mornilt, tehes näo, nagu oleks ta enda ees laual laiuvatesse paberitesse süvenenud. Rahulolev naeratus Pulga näol vajus veel laiemaks. Ta ajas käed laiali, ringutas ja sirutas siis mõnuga jalad välja. Lauale. Mart tõstis pilgu ja vaatas Pulga kingataldu, mis temast veidi vähem kui meetri kaugusel ilutsesid.
“Kuule Pulk, sa päris tõsimeeli pead end nii kõvaks meheks, et lihtsalt lähed ja lahendad peaministri mõrva?! Parimad mehed on juba nädal aega ainult selle looga tegelenud ja kui sind nüüd sinna kõrvale passima lubatakse, ei tähenda see veel, et sinu peale loodetakse! Et sinust midagi oodatakse!” Mardi hääl oli õhku paiskunud nagu keeristorm, mis alles kogub hoogu. Loe kogu peatükki »
Ere suvepäike pressis end paksude kardinate vahelt, hooletusest jäetud sentimeetrisest praost, tuppa ning suunas oma pimestavad kiired otse uurija Posti suletud silmadele. Sünge unenägu, mille lõksus Post oli terve öö vaevelnud, sai hetkega läbi, kui tumepunane veri silmalauge läbistavast päikesevalgusest roosaks muutus. Post ärkas.
Voldemar Krooni surmast oli möödunud nädal ning tundus, et kõik püüdsid unustada, et peaminister Kroon üldse kunagi olemas oli olnud. Lehed ei kirjutanud enam temast ning juba mitu päeva polnud ükski ajakirjanik huvi tundnud, kuhu Krooni mõrva uurimine on jõudnud.
“Ja hea ongi,” mõtles Post. Sest Krooni mõrva uurimine polnud kusagile jõudnud. Jah, päevavalgele olid tulnud nii mõnedki Krooni räpastest saladustest, kuid neist polnud mõrvaloo lahendamisel mingit abi.
Loe kogu peatükki »
Vere lõhn. Vaid korra oli uurija Post vere lõhna nii lähedalt ja selgelt tundnud. Ta sulges silmad ja tõmbas kopsud aeglaselt, läbi nina õhku vedades, täis. Imal, magus, iiveldamaajavalt lääge lõhn kleepus ta ninasõõrmetesse.
”Uurija Post?” kõlas kellegi nõudlik hääl tema selja tagant.
Post avas silmad. Enne, kui ta pöörduda jõudis, astus hääle omanik tema kõrvale ja sirutas oma pikkade sõrmedega kondise käe Posti poole.
”Erakordselt pikad sõrmed,” jõudis Post mõelda, enne kui ta käe vastu võttis ja seda viisakusest sekundi jagu tervituseks raputas. ”Ja külmad.”
Loe kogu peatükki »
