Suurte poiste mängud
E tahab oma bordellide väikeosanikest lahti saada, nad välja osta. Temal on enamusosalus. Bordelle/stripiklubisid, mida nad kutsuvad “majadeks”, haldab mingi käraka-müügiloaga “riiul”, millel pole väliselt midagi bordellindusega pistmist, aga osanikud teavad, millega tegemist. E ei vaja enam osanikke ja tõstab aktsiakapitali, lootes, et keegi neist ei suuda juurde maksta, vaid nad peavad oma osaluse talle müüma. Osanikel polegi raha, aga nad laenavad pandimajapidajalt A-lt. E saab loomulikult pahaseks ja võtab kellegi oma “käpiku” kaudu ette rünnaku meedias: et A urgas asub linna rendipinnal. Milline pauk!
Päevalehe ajakirjanikuga võtab ühendust keegi ühine tuttav, kes tunneb mõlemat. A tahab teada, mis lehte läheb. Ajakirjanik on nõus ära kuulama A versiooni. Nad kohtuvad kohvikus, mis kuulub samuti A-le – pandimaja on otse nurga taga (sama koht, kus toimus paari aasta eest müüja surmaga lõppend röövmõrv) . Kokkuleppele nad siiski ei jõua, sest A ei saa aru, et meediat ei suuda ta mõjutada ega kõigutada, aga oma versiooni võtab ta lõpuks hoopis tagasi, kuna ilmselt hakkab kartma.
Ootamatult ulatab ta aga anonüümse venekeelse kirja, mis on sisuliselt ülestunnistus. Keegi tundmatu kirjeldab, kuidas E oli oma sünnipäeva ”ööklubis” tähistanud ülemise korruse tubades ja saunas noorte vene poistega. Ta jagas neile erinevat sorti uimasteid ja raha. Üks 18 aastane keevitaja Maardust jäi üledoosiga surnult maha. E käskis enne politsei kutsumist töötajatel öelda, et teda see päev kohal polnud.
Kuigi kirjutaja end ei paljastanud, oli kiri piisavalt detailne, et tegemist pidi olema ühega “neist poistest” või baari-töötajaga (kirjas oli, et “ohver” oli WC-s näidanud raha ja drooge ning öelnud, et oli saanud need E-lt kas otse või kellegi kaudu). Kirjutaja mainis ka, kuidas E autojuht kahtlastel oludel Tallinna sadamas laevalt vette surnuks kukkus/uppus. Kuigi A motiiv oli selgelt omakasule suunatud (ilmselt oli ta kirja kirjutajat selleks ühel või teisel moel survestanud), andis kiri hulga tõendeid.
Ajakirjanik asus tööle ja rääkis kirjast tuttavale politsei mõrvarühmas ning andis talle koopia kirjast. Sinnamaani oli politsei registreerinud juhtumi kui õnnetuse üledoosi läbi. Sünnipäevapeost oli vähemalt mitu kuud möödas.
Ajakirjanik kohtus ka konstaabliga, kes algselt kohal käis ja sai lahkamisaruande koos nimega. Küsis, mis laibal veres oli. Politsei vastas, et kõike. Ajakirjanik küsib uuesti: “mida kõike?” ja saab jälle vastuseks: “Kõike. Kokteil”. Seejärel loeb konstaabel tülpinud häälel ette: alkoholi, opiaate, barbituraate, kanabist, amfetamiini. Tõepoolest seal oli kõike.
Kahjuks ei saa seda veel siduda E endaga, vaja oleks tõestada vähemalt tema kohalviibimine tol õhtul. Samal põhjusel, tõendite puudumisel, jääb toppama ka mõrvarühma juurdlus, kuigi nad võtavad juhtumi kesklinna konstaablilt üle.
Lõpuks leiavad ajakirjanik ja politsei lahenduse: ajakirjanik saaks seostada E juhtumiga, kui politsei kutsuks ta vähemalt ülekuulamiele (olgugi, et kahtlustatavana) sest politsei saaks isiku üle kuulata ajakirjanduses ilmunud materjali põhjal (krim.asja võib algatada meedias kajastamist leidnud info põhjal).
Politsei kutsubki E Rahumäe teele ja annab ajakirjanikule teada tema tulemise kellaaja. Kahjuks ei tea ajakirjanik, milline E välja näeb. Teab vaid, et ta sõidab Jaguariga. Seega jätab ta fotograafi autosse ja ootab politsei valvelaua juures, et keegi ennast E-na esitleks. Seejärel tuleb tal vaid oodata, kuni sama isik väljub, siis annab ta mobiililt signaali fotograafile, kes teeb seeria pilte E-st teel autoni vestlemas ajakirjanikuga. See on lehele tõendiks, et ülekuulamine toimus ja politseile ettekäändeks juhtumit käsitleda.
Kahjuks läheb E kohtusse siiski vaid tunnistajana, tema süüd tõendada pole võimalik ja ta pääseb puhtalt. Jälle...
