Elu Eesti moodi
Nüüd tuleb oodata maja ees, politsei lindi taga, et esimesena trepikotta siseneda. Selleks, et vereloiku pildistama ruttavatest fotograafidest ette jõuda. Selleks, et nad aru ei saaks, kuhu ta suundub. Fotograafid ei tea kolm korrust ülalpool elavast K-st midagi ega tohigi teada.
Ajakirjanik teeb esimese intervjuu: ta saab teada, et M oli helistanud ja öelnud, et ta tuleb külla, aga läheb veel veidi aega, et keskturul V-ga kokku saada. Siis, mõne aja pärast, kuulis K trepikojas laske, aga vaatama ei läinud, ja lõpuks saabus politsei…
Sinnamaani arvab ajakirjanik, et mõrva põhjus on suvel juhtunud, M-i põhjustatud ja kolme surmaga lõppenud avarii, kuna üks omastest oli matuste paiku lubanud M-i tappa. Samas kui keskturu erastamine oli küdenud vaikselt juba kolm aastat ja polnud näha kiiret lõppu – pika vinnaga korruptsioonipesa, aga mitte ajend atendaadiks.
M-i enda matuste paiku, nädal hiljem, tahab toimetaja K-i portreelugu. Ajakirjanik lepib selle kokku K-i tingimusel peatada diktofonilint iga hetk, kui intervjueeritav seda soovib. Lugu tuleb mage, kuna 20-aastasest taluplikast pole just palju kirjutada, aga välja koorub hoopis midagi muud.
K ütleb, et M, kui oli kuulnud, et konkureeriva pakkumise turu erastamiseks oli teinud ka tuttav P, helistas P-le ja tuletas talle nende väga pikka tutvust meelde. Et miks P oli talle noa selga löönud? K ütles, et P oli öelnud (M-i sõnad): ”Saad aru, ma olen ise ka kuses. Ma ei teadnud, et sina selle (erastamispakkumise) taga oled.” See oli muidugi jama: kõik, ka avalikkus, teadis, et keskerakondlased: abilinnapea M ja linnavaraameti juht E advokaadist abikaasaga erastavad läbi turu kommertsdirektori (tegelik turu juht) V selja taga turgu enda taskusse. Teadis ka P, aga ajakirjanikule tuli meelde, et samal suvel oli P talle pakkunud uudist sellest, et ta esitas turu erastamiseks pakkumise nr. 2 ja peale selle väljend: “ma olen ise ka kuses” oli talle omane keelepruuk. K ei mõelnud seda välja.
Lisaks: pea aasta tagasi, talvel, oli üks vene ajakirjanik ajakirjanikule öösel helistanud ja rääkinud, kuidas M-le kuulunud restoranis C istuvad ühe laua taga V, allilma juht O ja juudist ärimees N. Jutt käis ilmselt erastamise rahastamisest ja kasumi jaotamisest.
Seega - olukord oli selline: ühelt poolt oli M töötanud aastaid, et keskerakondlaste punt saaks turu endale ja toonud sinna käepikenduseks V ja siis teeb P konkureeriva pakkumise, mille ta kiirelt tagasi võtab. Tegemist oli väljapressimisega: makske mingi summa ja ma võtan avalduse tagasi. P võttiski lõpuks.
Nüüd, vähem kui aasta hiljem, oli M surnud, aga lahtisi otsi palju. Ajakirjanik paneb K-ga intervjuud tehes klotsid kokku ja saab aru, et põhjus pole mitte suvine kokkupõrge vaid turg. Kas korraldas mõrva P või selja pööranud V? Ajakirjanik helistab P-le ja meenutab suvist vestlust + K fraasi. Lindile saab ta vaid P lause: “Ma ei mäleta.”
Ajakirjanik hakkab lugu valmis kirjutama (nädalalehes on tal mitu päeva aega), ent taipab, et K võib ohus olla. Ajakirjanik küsib tuttavalt turvafirmast, kas on võimalik tüdrukule kaitset korraldada, aga loomulikult on selleks raha tarvis. Siis läheb ta uurija poole, kes juhtumiga tegeleb ja üritab teda veenda, et tüdruku elu võib olla ohus. Nad jalutavad pikalt Laia tänava lähedal kitsastel tänavatel, ent noor uurija ei jää uskuma, et ajakirjanik midagi teab. Ta jääb korrutama, et uurimise huvides… pole võimalik. Ajakirjanik ütleb, et tunnistaja hing jääb uurija südametunnistusele/hingele. Ta suundub viimaseks katseks tuttava uurija poole Keskkriminaalpolitsei uurimisbüroos, kes ei tööta tolle juhtumi kallal, aga võiks ehk nolgist uurijale aru pähe panna. Seegi katse luhtub. Politsei ei usu, et ajakirjandusel võib midagi tõsist käes olla ja see võib mõjutada sündmusi.
Ajakirjanik läheb lugu kirjutama. Viimasel hetkel, kui lugu juba korrektuuris lehe maketi peal, heliseb telefon. Helistajaks ehmunud K ja nooruke uurija – nad on olukorra tõsidusest aru saanud (alles nüüd!!!). Uurija üritab K-d veenda, et see veenaks ajakirjanikku loost loobuma. “Kallis tüdruk, nii see ei käi. Meil oli kokkulepe ja seda ei saa muuta pärast intervjuud” Tüdruk ähvardab kohtuga. See ei avaldaks ajakirjanikule mingit mõju, aga just suvel on teda kohtusse kaevanud E, nõudes kahjutasuks maine mustamise eest 3 milli. Kohtuprotsesse hakkab kuhjuma liiga palju, ei jõua enam istungitelgi käia. Lõpuks arutab (tunnid lehe ilmumiseni jooksevad) ajakirjanik peatoimetajaga ja nad lepivad kokku muudatuses: armukesest K-st saab kirjutises M-i erasekretär, mis on ka tehniliselt õige, kuna tema kirjavahetus jm käis tõesti läbi K.
Lugu ilmub. Nüüd arenevad sündmused kiiresti: V saab atendaadikatses raskelt haavata (sama nooruk, kes maksab isa surma kätte, tellis ka P-i, S-i ja veel ühe mõrva, kuid kõik luhtusid), ta erastab turu, aga läheb mõrva tellimise eest kohtu alla. Politsei saab kätte nii mõrva korraldaja, vahendaja kui ka narkarist teostaja, kes kõik üles tunnistab. Ta ootas M-i koridoris püstoliga. Ta joonistab isegi skeemid, kuidas ta maja ette sõitis ja selleks liiklusmärke eiras. Viimases intervjuus (telefoniteel, vanglast) samale ajakirjanikule (nad on keskturul direktori kabinetis korduvalt kohvi ja konjakit joonud) ütleb V, et politsei lavastas teda süüdi ja on pressinud narkomaanilt tunnistused välja ning too on oma ütlustest ka loobunud. Kinni ta läheb ja samuti teised osalised.
K-st saab seltskonnadaam Kroonikas. P elab edasi ja satub hiljuti kohtu ette kakluse pärast ööklubis. Ajakirjanik lahkub toimetusest poolte kokku leppel. Ent aastaid vaevab teda küsimus: kas tõesti pidemetäis püstolilaske viiekordse maja trepikojas päevasel ajal ei tekita tähelepanu, keegi ei tule vaatama, mis juhtus!?!?! Kasvõi uksesilmast!? Kas K äkki kuulis oma korterisse laske ja oli tegelikult kokku mänginud, kutsunud M-i mõrvapaika?
Aastad lähevad. Turgu juhib mees, kes nime poolest oli V ülemus, turu direktor. Vagur tagasihoidlik mees. Keskerakond püsib võimul ja selle rahastamiseks on turu kõrval teisigi allikaid. Juhtunu vajub unustusse, kuni üks endine töökaaslane, kes on vahepeal oma kirjastuse avanud, avaldab raamatu “Tellitud mõrvad”. Selles raamatus räägib oma loo üks palgamõrvar Venemaalt, kes oma nime ei avalda ning kohtus raamatu autoriga vaid korra. Seegi õnnetu palgamõrvar, kes V-d üritas ära koristada, oli Venemaalt, Komist. Kasutas ainult esimesel korral granaadiheitjat, mis ei töötanud õigel hetkel ja teisel korral käsirelva, mis töötas – lihtsalt V tulistas vastu.
Selles raamatus räägib mõrvar, et tol päeval ei kavatsenud ta M-i tappa, ta oli tulnud vaid tulevast mõrvapaika üle vaatama (algul kavatses üldse sama maja katuselt snaiper-püssi kasutada), aga sattus ohvriga silmitsi. Õnneks oli tal relv juhuslikult taskus, see ei pidanud algul isegi mõrvarelv olema. Juhus. Saatus. Ta ei mäleta, et M-l oleks olnud käes apelsinid-õunad, nagu K oli rääkinud, et M lubas tuua...
Veel räägib mõrvar, et tellija on alati keegi lähedastest: lesk, kes tüdineb olemast nr 2; äripartner, kes vabaneb tülikast osalisest vms. Tegelikku tellijat ta ei nimetagi. Kaks võimalust: A. kas ta räägib tõtt ja riik vabanes turgu juhtinud kurjategijast koos jõuguga (seda kahtlemata), määrides neile kaela mõrva, mida nad tegelikult ei sooritanud, aga keda seaduslikult kohtu ette tuua ei õnnestunud või B. ta valetab ja tegemist on V viimase lavastusega, katse end puhtaks pesta, söötes lihtsameelsele ajakirjanikule ette tundmatu isiku, kes oma rolli esitab (veenvalt?). Tõde ei saa me kunagi teada…
Pärast V ja Co süüdimõistmist konfiskeerib riik nii tema kui ka tema äripartneri vara mitme miljoni eest. Eramud olid neil kõrvuti. Uurijad saavad teenete eest riiklikult ohtralt tunnustust. Riik näitab oma jõudu allilmale. Kõik on rahul.
Kuni aastaid pärast M-i mõrva kajavad lasud Kreutzwaldi tänavas keset päeva. Surma saab noor koolitüdruk V, kuna harrastajast palgamõrvar sihib kangialuses mööda oma tegelikust sihtmärgist, Riigi Kinnisvara AS juhist T-st. Politsei tabab mõrtsuka koos abilistega kiirelt, ent tellijat ei tule välja uurimise käigus ega kohtusaaliski. T enda sõnul oli tal vaidlus vaid ühe, ent see-eest maineka ehitusfirmaga, ühe tellimuse osas, mida too eelarvet ületamata teostada ei suutnud. Firma lükkas kahtlustused tagasi, kuigi mõrva tellija isegi töötas neil. Firma tegutseb siiani edukalt (masu tingimustel), T lahkus ametist vabatahtlikult. Ja elu Eesti Vabariigis jätkub…
