“Oled kindel, et sa ei taha?” Frank sirutas käe klaasiga Kõsta poole.

Kõsta raputas pead. “Sa tead, et ma tulin siia ainult sellepärast, mida sa mulle telefonis ütlesid. Et sina tap…”

“Üks hetk!” katkestas Frank Kõstat järsult. “Ma ütlesin, et ma tahan sinuga rääkida. Ja ma mõtlesin seda sõna-sõnalt. Tule.” Frank suundus läbi avara kabineti elutuppa, kokteiliklaas käes ja Kõsta tema järel. Viimane ei saanud isegi aru, miks ta Frankile sel hetkel kuuletus ja talle järgnes. Miks ta laskis tal olukorda dikteerida ja valitseda.

Frank astus suure raamaturiiuli ette, mis kattis tervenisti üht elutoa seintest. Ta toetas oma käe ühele riiulitest ja lükkas seda õrnalt. Järgmisel hetkel liikus riiul meetri jagu tahapoole, nagu oleks sel plaanis seina sisse kaduda ning pöördus siis, üks külg ees, justkui aupaklikult avanev uks. Riiuli tagant paistis suur ja avar sigariruum.

“Siin toas pole sa veel käinudki. Ole lahke, astu sisse.” Franki hääl kõlas rahulolevalt ja kuna Kõsta ikka veel kõhklevalt paigal seisis, sisenes Frank esimesena. Enesele aru andmata, mida ta teeb, järgnes Kõsta Frankile ning järgmisel hetkel sulgus riiulist tekkinud uks tema selja taga. Kuid Kõsta ei märganudki seda, sest ruum, kuhu ta just oli sisenenud, oli hämmastav. Jah, see oli sigarituba, kuid milline… Kõsta mõtles, et sellist luksust pole näinud isegi ühegi nikotiinisõltlasest kuninga silmad. Frank oli end juba ühte suurest nahktugitoolidest istutanud ning andis Kõstale märku sama teha.

“Siin me saame rääkida ilma, et meie vestlust salvestataks. Ma tean, et sa lasid mulle saba taha ja lutikad seina panna, aga nagu näed, eelistan ma siiski privaatsust.”

“Ma ei saanud välistada võimalust, et sina võid olla järgmine ohver.” Kõsta hääl kõlas nii ebakindlalt, et Frank ei suutnud muiet varjata.

“Kulla sõber, sa pidasid mind kahtlusaluseks. Ja õigesti tegid. Sa oled terane mees, tunned mind lapsepõlvest saadik, tänu oma tööle tead minu kohta rohkem kui mulle meeldiks ja oled peale selle veel tüütult põhjalik ja järjekindel. Minu olukorras pain in the ass, kui otse öelda. Seega, ma otsustasin sinuga lahtiste kaartidega mängida. Me oleme siin kahekesi, kõik kuuldu ja öeldu jääb meie vahele, sõna sõna vastu.”

“See ei jää meie vahele.” Kõsta hääl oli nüüd palju kindlam. “Sa ütlesid mulle, et sina tapsid peaministri ja prokuröri. Sa tunnistasid üles kaks mõrva ja see tunnistus ei jää päris kindlasti meie kahe vahele!”

“Rahu, sõber, rahu. Kõne, mille ma sulle tegin, on salvestamata, see jõudis sinuni siitsamast ruumist, läbi internetiliini. Kõik see, mida me räägime nende seinte vahel, jääb nende seinte vahele. Anna mulle mõni minut aega, kuula mind ära ja sa mõistad.”

Kõsta tundis, kuidas teine magamata öö hakkas mõju avaldama. Franki hääl kumises ta kõrvus ning mida enam ta kuulas, seda rohkem tundus toimuv luupainajaliku unenäona. Frank kinnitas teooriat, milleni Post ja Kõsta olid Võrgu tegevust uurides jõudnud. Peaminister Voldemar Kroon ja prokurör Liidia Holm tapeti tõepoolest Võrgu reeglite rikkumise eest ning mõrvar istus sealsamas, Kõsta ees, ja rääkis sellest nii ükskõikselt, nagu käiks jutt hommikusest hambapesust. Frank oli Võrgu sanitar ehk otse öeldes palgamõrvar, kelle ülesandeks oli “nõrgimad lülid” eemaldada nii, et see kõigile igaveseks meelde jääks. Frank, kui sõjaväelase ja luureeksperdi taustaga mees, sobis selle töö jaoks nagu rusikas silmaauku.

“Mul on sulle pakkumine, mida tehakse vaid kord elus.” Frank puuris oma pilgu Kõsta väsinud silmadesse. “The Net on sind märganud, Kõsta, sind oodatakse Võrku.”

***

“Oleksid võinud vähemalt kingad jalast võtta!” Elviira hääl lõikas nagu vahe nuga läbi Kõsta valutava pea. Vaevaliselt avas ta silmad ja nägi Elviirat, kes seisis elutoa diivani kõrval nagu etteheite kehastus. “Kas sa oled purjus või?! Ei leia magamistoa ust üles ja magad nagu viimane lakkekrants riiete ja jalanõudega diivanil!”

“Memm, jäta…” Kõsta ajas end diivanile istuma. Ta vaatas kella, see oli 7 hommikul.

“Tööle ei peaks minema või? Ma ajan lapsed üles, tee ennast korda.” Ja vastust ootamata kõndis Elviira, pea solvunult kuklas, Kõstast mööda.

Kõsta sulges hetkeks silmad ja avas need siis ilmse pingutusega uuesti. Ta ei suutnud meenutada, kuidas ta koju oli saanud, millal, kellega..? Mis oli üldse viimane asi, mida ta möödunud ööst mäletas? Frank, sigarituba, ülestunnistus, pakkumine… ja sellest keeldumine. Jah, nüüd Kõstale meenus. Ta oli Franki välja naernud. Selle julma mõrtsuka, keda ta oli aastakümneid oma sõbraks pidanud, lihtsalt välja naernud. Frank oli vaikinud, mõistvalt noogutanud ja… edasi ei mäletanud Kõsta mitte vähimatki. Ta ajas end püsti, et vannituppa minna, kuid selle plaani nullis samal hetkel helisema hakkav telefon. Helistajaks oli Post.

“Ma olen kohe su maja ees! Hüppa välja, meil on kiire!”

“Kuhu?!” Kõsta tundis, et kui ta kohe külma dushi alla ei saa, siis ta sureb.

“Jaoskonda. Liidia eksabikaasa, Jaanus Holm, tuli end hetk tagasi üles andma! Kuuled või? Jaanus Holm tunnistas mõlemad mõrvad üles!”

Kõsta käsi vajus koos telefoniga jõuetult rippu, suremine pidi ootama.

***

Jaanus ja Liidia Holm olid abielus olnud kõigest viis aastat. Nad olid kursusekaaslased ülikoolist, abiellusid teisel kursusel ja lahutasid kohe, kui Liidia oli alustamas edukat karjääri prokurörina, Jaanus aga advokaadina. Jaanuse sõnul oli nende abielu olnud nagu viis aastat kohtuprotsessi, kus üks on kaitsja ja teine süüdistaja ning kohtualuseks nende endi abielu.

Kõsta istus kitsukeses ülekuulamisruumis, Posti kõrval ja kuulas nagu halvatult Jaanus Holmi ülestunnistust. See oli kõige täiuslikum ülestunnistus, mida Kõsta oma elu jooksul oli kuulnud. Nii põhjalik, viimse detailini lihvitud nagu hinnaline briljant. “Ja seda see ülestunnistus ongi,” mõtles Kõsta endamisi. “Jaanus Holmi briljant. Varandust väärt sõnad, mis viivad mehe küll mitmeks aastaks trellide taha, kuid kindlustavad talle hiljem, pärast ennetähtaegset vabanemist, surmani muretu elu. Võrk oskab oma liikmeid hoida. Eriti neid, kes näitavad üles sellist ohvrimeelsust ja lojaalsust, nagu Jaanus Holm praegu.” Kõsta ohkas ja vaatas Holmi õhetavsse näkku.

“Nii et siis kiremõrv, jah?”

Holm nuuksatas. “Ma armastasin Liidiat meeletult. Meeletult! Me käisime jälle koos väljas, ööbisime vahel üksteise juures, ei tülitsenud kordagi… kõik oli nii hästi. Ja siis…” Holm neelatas raskelt. “Siis lööb ta mulle lihtsalt noa selga. Minu Liidia ja see vastik Kroon… Ma lihtsalt ei suutnud seda taluda. Ei suutnud!”

Holmi küsitlemine kestis terve päeva, kuid Post ja Kõsta ei suutnud leida mehe ülestunnistuses mitte ühtegi mõra. See oli täiuslik. Niiväga, kui nad ka ei üritanud, ei õnnestunud neil tõestada, et Jaanus Holm valetab. Ta teadis mõlemast mõrvast ja mõrvapaigast kõike, oskas toimunut kirjeldada viimse kui detailini ja kindlustas endale sellega muretud aastad maksumaksja leiva peal, ülikoolilinnas.

Kui hilisel õhtutunnil lõppenud ülekuulamise järel Post Holmi käed raudu pani, ei jäänud talle märkamata väike armistunud pentagramm mehe vasemas peopesas…

***

See oli olnud pikk ja tihe päev, kuid President oli rahul. Ta oli just koju tagasi jõudnud, selja taga sisukad kohtumised ja vettpidavad kokkulepped. Ta oli õnnelik.

“Mis saab rahvale olla veel parem, kui õnnelik president?” mõtles President rahulolevalt pintsakut koos lipsuga tooliservale heites. Tooli kõrvale põrandale kukkusid püksid, särk ja sokid ning pesuväel President astus magamistoa ukse juurde. Ta avas vaikselt ukse, et Presidendiprouat mitte äratada ning puges siis mõnuga oma suurde ümmargusse voodisse. Kroon oli surnud. Euro oli ukse ees.

Lõpp

“Sa oled selle kõige jaoks juba liiga vana… liiga vana,” ohkas Kelk endaga tõtt vahtides. Kell tiksus juba kolmandat öötundi, kuid Kelk oli ikka veel tööl. Pärast Presidendiga kohtumist andis ta endale lubaduse, et ei puhka enne, kui on selle Võrgu-nimelise võrgustiku plaanid paljastanud. Presidendi jutt oli olnud ümmargune nagu maakera, kuid Kelgule jõudis sõnum kohale – hoia sellest kõigest eemale! Kuid ta ei kavatsenudki seda teha. “Minu lahendada on kaks mõrva ja mina teen oma tööd, olgu nende mõrvade taga kasvõi vanakurat ise,” mõtles Kelk pahuralt, keeras kraani kinni ja marssis oma kabinetti tagasi.

Koridoris möödus ta kolmest suletud uksest. Kõigi nende alt immitses koridori peenike vaguskiir ning Kelk naeratas rahulolevalt. Poisid töötasid. Kõsta, Post, Pulk ja Mart, tema parim meeskond, kes oskas end kriitilisel hetkel sama kindlalt kokku võtta, nagu Kelk ise. “Hommikuks on pilt selgem,” mõtles Kelk. “Peab olema.”

***

Varahommikul leidis tõusev päike Kelgu kabinetist viis magamata, kuid sellest hoolimata reibast meest.

“Alustame algusest.” Kõsta selge hääl lõikas nagu vahe nuga läbi kabineti umbse õhu.

“Peaminister Voldemar Kroon ja prokurör Liidia Holm mõrvati mõlemad täpselt ühel ja samal moel, seega räägime mõlemast juhtumist koos, mitte eraldi. Seda enam, et mõlemad mõrvapaigad olid praktiliselt identses seisus, ilma ühegi jälje või viiteta mõrvarile. Pulk?” Kõsta vaatas ootavalt Pulga poole, kes end püsti ajas, mõnuga virgeks ringutas, akna alla jalutas ja seejärel aknalaual istet võttis.

“Mõlemad, nii Kroon kui ka Holm, olid surnud verekaotusesse. Nad lasti sõna otseses mõttes verest tühjaks. Mõlema nägu oli puutumata, ilma ühegi kriimuta, kuid rindkere oli lõhki lõigatud nagu oleks tegu anatoomikumi õppematerjaliga. Sündmuskoht oli mõlemal mõrvapaigal verest läbi imbunud, kuid sellele vaatamata ei õnnestunud meil leida ühtki jälge mõrvarist. Kuidas tal õnnestus kuriteopaigalt jälgi jätmata lahkuda, on sama suur mõistatus nagu see, miks kumbki ohvritest talle vastupanu ei osutanud.”

Pulk hüppas aknalaualt alla ja maandus tagasi oma toolile. “Ka mõrvarelva me kuriteopaikadest ei leidnud. Haavade järgi otsustades oli see siiski midagi sama professionaalset, kui kirurgidel või… meie Ropsil.”

Viide Ropsile pani Posti pahaselt turtsatama. “Jätame Ropsi ja professionaalsuse vahele antud juhul võrdusmärgi tõmbamata. Jätta mõlema ohvri peopessa kõrvetatud märk kahe silma vahele ei viita erilisele professionaalsusele.”

Kelgu näost oli näha, et talle ei meeldinud Posti üleolev toon. “Hea küll, Post, me ootame nüüd sinu professionaalset ettekannet.”

Post viitas Kelgu laual kõrguvale kaustadevirnale. “Kuldset, allapoole suunatud teravikuga pentagrammi, kasutab oma sümbolina The Net ehk Võrk. Tegemist on ülemaailmse organisatsiooniga, mida de jure ei eksisteeri, kuid mis de facto on haaranud enda alla väga suure osa maailma arenenumatest riikidest. See liikumine sai alguse alles eelmisel sajandil ning selle peamiseks eesmärgiks on vältida maailma riikide jaotamist kahe suure, Venemaa ja USA vahel. Et tekiks nn kolmas jõud, mis jätaks kaks suurt üksinda ja muudaks nad seeläbi haavatavaks. The Net korjab poliitilist võimu nagu ämblik kärbseid oma võrku. See toimub peamiselt läbi majanduse ja poliitika. Kasutades tänapäevaseid moodsaid relvi nagu näiteks küberterrorism. Selle võrgustiku vahendid oma eesmärkide saavutamiseks ulatuvad viimase peal tehnoloogiast kuni tipptasemel diplomaatiani. Põhjus, miks Võrk nii edukalt üle maailma võimu haarab, on geniaalselt lihtne. Esiteks pakutakse oma liikmetele võimu ja teiseks… “ Post vaatas ootavalt toasolijate poole, nagu tahaks ta kontrollida, kas teda üldse kuulati.

“Raha?” pakkus Mart hetkegi kõhklemata.

“Usku.”

Posti vastuse peale venis Mardi nägu pettumusest pikaks. “Mis loogika selles on?”

“Raha ei ole tänapäeval enam peamine valuuta. Seda on maailmas nii palju, et need, kes on raha nimel valmis oma hinge müüma, on oma taskud juba pilgeni täis toppinud ja seega ei ole raha nende jaoks enam esimene motivaator. Võim ja usk on need kaks asja, millega saab tänapäeva inimesest oma orja teha. Ja kui maailma ajalugu laiemalt vaadata, siis võib öelda, et iga uus on taasleitud vana, kas pole?” muigas Post.

Kelk vaatas ootavalt Kõsta poole. “Ja nüüd me jõuame selle Võrgu juurest tagasi Krooni ja Liidia juurde.”

“Usk, mida Võrk oma liikmetele pakub, on indiviidikeskne ja kasutab sümboleid. Võrgu liikmed ei usu Jumalat, Allahit ega ühtki muud pühadust. Nende jumalaks on inimene ise. See tähendab, et nad usuvad vaid iseendasse, õppides tundma omaenda võimeid, vaimujõudu, taluvuspiiri, ettenägelikkust, mõjujõudu… oma võimu. Kui Võrgu liige on oma tegudega jõudnud teatud tasemele ja tõestanud oma lojaalsust ja võimekust, kinnitatakse tema staatus vastava märgiga. Pentagrammiga, millega me kõik juba tuttavad oleme. Kroon ja Holm olid seega märkide järgi võttes täpselt samal tasemel, nad mõlemad olid end tõestanud ja Võrgu täieõiguslikud liikmed.”

“Miks nad siis tapeti?” Mart oli Posti ja Kõsta juttu kuulanud sõna otseses mõttes suu ammuli, nii et ka tema siiras küsimus kõlas kui “lapsesuu”.

“Nad pidid eksima Võrgu reeglite vastu,” vastas Kõsta.

“Võrk ei tunnista vigade parandust, mingit restart’i ei ole,” jätkas Post. “See on ka peamine põhjus, miks The Net on nii kiirelt suutnud üle maailma võimu haarata. Nad teavad, et nad on täpselt nii tugevad, kui tugev on nende nõrgim lüli. Ja seepärast ei luba nad endale ühtegi nõrka lüli. Krooni saatuse otsustas ilmselgelt tema rahaahnus, Liidiale aga sai saatuslikuks… “ Posti hääl katkes. Hetkeks valitses ruumis vaikus.

“Reeturlikkus.” Kõsta terav pilk lausa puuris end Posti silmadesse. “Liidia tahtis sulle tõtt rääkida. Ta oli sind usaldama hakanud ja see maksis talle tema elu.”

***

Kelgule tundus, nagu oleks ta Presidendiga kohtumise hetkest astunud karusellile, mis järjest kiiremini pöörlema hakkas, ning millelt mahahüppamine oleks võrdunud enesetapuga. Vahetult pärast hommikust koosolekut oli Kelk kutsutud peadirektori juurde “vaibale”, kus ta sai oodatud peapesu selle eest, et “hiilis oma ülemustest mööda” ning pöördus “lubamatult häbematul moel” otse riigipea poole. Karistuseks jättis peadirektor Kelgu pooleks aastaks tulemuspalgast ilma ning saatis ta päevapealt kaheks nädalaks palgata puhkusele. See ei olnud Kelgu jaoks esimene kord taolist karistust kanda ja seetõttu see ka ei morjendanud teda eriti. Ta teadis, et tema poisid saavad oma tööga suurepäraselt hakkama ja hoiavad teda ka jaoskonnaväliselt toimuvaga kursis.

Õhtused uudised teatasid, et President oli lõuna ajal lennanud koos peaministri ülesandeid täitva rahandusministriga erakorralisele visiidile Saksamaale, et arutada sealsete kõrgete riigitegelastega eurotsooni valusamaid probleeme. Kuigi ühisraha polnud eestlaste rahakotti veel jõudnud, pingutas meie võimuladvik selle nimel omal naba paigast. Presidendiga eesotsas.

Kuid kõige ootamatuma pöörde võtsid sündmused alles hilisõhtul. Kõsta valmistus just kosutavaks ööuneks, kui ta telefon tund enne südaööd nõudlikult helisema hakkas. Helistaja number oli blokeeritud. Vaevalt oli Kõsta jõudnud kõnele vastata, kui ta kuulis tuttavat, madalat häält.

“Ma pean sinuga rääkima, Kalle. Otsekohe.”

“Frank?” Kõsta hääl oli enam kui üllatunud. “Milles asi?”

“Saad sa minu juurde sõita? Ma tean, et teie poisid mul silma peal hoiavad, aga ma tahaksin siiski kõigepealt sinuga rääkida.” Franki hääles oli ärevus. “Saad sa tulla?”

Kõsta kõhkles hetke. “Loomulikult saan, aga milles asi on, Frank?”

Hetkelise vaikuse järel telefonis kõlanud vastus mõjus täpselt nii, nagu Frank oli arvestanud, sest enne kõne lõppu oli Kõsta juba uksest väljas, teel Franki poole…

järgneb…

“Rahunege. Teil ei ole põhjust närveerida.” Presidendi hääl kõlas nii pingevabalt, et Kelk ei suutnud oma üllatust varjata.

“Pole põhjust närveerida? Ma rääkisin teile just uskumatuna tunduva versiooni sellest, millega peaminister Voldemar Kroon ja prokurör Liidia Holm võisid seotud olla ja te suhtute sellesse nii rahulikult? Sel juhul on kaks varianti – kas te peate mind hulluks või on see versioon teile juba tuttav.” Kelgu hääles kõlas ilmselge ärritus.

President muigas ja pööras pilgu autoaknast välja, paarisaja meetri kaugusel vastu kive loksuvatele merelainetele. Nende omavahelisest telefonivestlusest oli möödas napp poolteist tundi. Kõne ise kestis vaid minuti. Pool tundi hiljem oli Presidendi Kantselei auto jaoskonna ees ning veel kakskümmend minutit hiljem istus Kelk juba Presidendi ametiautos. Nad sõitsid linnast välja ning sobivas peatuskohas saatis President oma autojuhi värsket õhku hingama. Mis Presidendiga kahekesi autos istuvat Kelku kõige enam hämmastas, oli turvameeste puudumine. Kas President oli tõesti omapäi või jälgiti neid nii, et isegi Kelgu vilunud silm ei suutnud seda märgata?

“Teil pidi olema mingi põhjus, miks te selle jutuga otse minu poole pöördusite,” katkestas President autosse saabunud vaikuse.

“Teil pidi olema mingi põhjus, miks te minu kõnele nii kiirelt reageerisite,” ei jäänud Kelk vastus võlgu. Talle ei meeldinud kassi kombel ümber kuuma pudru hiilida. Kelk oli konkreetne ja sirgjooneline mees, kes tahtis asjadest rääkida otse ja ausalt, keerutamata. Isegi Presidendiga.

Ootamatult avas President auto ukse ning sirutas oma pikad jalad uksest välja.

“Lähme, jalutame veidi.”

Hämmeldunud Kelk ronis Presidendi järel autost välja, püüdes leida lähimas ümbruses vähimatki märki riigipea turvajatest, kuid ei näinud kedagi. President viipas eemal seisvale autojuhile, et see masinasse tagasi istuks, ning pööras siis oma süsimustad silmad kõhklevalt ootava Kelgu poole.

“Tulge minu järel.”

Ning President pikkade ja aeglaste sammudega ees, Kelk lühikeste ja kiiretega järel, suundusid nad merd piirava kivise rannariba poole.

***

Vaatamata õuest kabinetti lõõskavale kuumale suvepäikesele hakkas Postil järsku külm. Ta tõusis ja tõmbas teda truult nagis ootava musta nahktagi selga. Külm aga liikus mööda keha allapoole kuni jõudis sandaalide vahelt välja piiluvate paljaste varvasteni. Sokke Postil varuks ei olnud ja kuigi ta teadis, et Pulga kuulsast lauasahtlist võib leida absoluutselt kõike, küllap ka sokke, ei suutnud ta minna neid oma noorelt kolleegilt laenama. Ta istus laua taha tagasi, tõmbas tagi hõlmad koomale ja süvenes uuesti kuldse pentagrammi taha peitunud vennaskonna uurimisele.

Materjal, mille Kõsta oli lühikese ajaga kokku pannud, oli muljetäratav. Tegelikult oli see kõik kallite kapo-kolleegide töö ja vaev, mis sel hetkel Posti laual kõrgus. Täpselt nii, nagu hoiti silma peal venelastel ja araablastel, jälgiti hoolega ja lakkamatult ka kõikvõimalike salaseltside tegemisi, millel võisid olla riikide huve ja turvalisust kahjustavad eesmärgid. Kuldset allapoole suunatud teravikuga pentagrammi kasutas oma “firmamärgina” just nimelt üks neist seltsidest – The Net ehk Võrk.

Postile tundus, nagu loeks ta mõnd Dan Brown’i järjekordset romaani. Väljendid, nagu “kurjuse sümbol”, “vaimu allutamine mateeriale”, “inimloomuse pime külg”, “vanne”, “ülemaailmne võrgustik”… kõik see oli nagu copy-paste mõnest fantaasialoost. Kuid tegu polnud väljamõeldisega. Selle kinnituseks oli väike armistunud pentagramm nii Krooni kui ka Liidia vasakus peopesas. Märk, mida isegi ülimalt tähelepanelik Rops polnud osanud käejoonte vahel märgata.

“Kelku oled näinud?” katkestas Kõsta hääl Posti mõttelõnga.

“Viimase paari tunni jooksul küll mitte.”

Kõsta astus lauale lähemale ja osutas Posti nina all kõrguvale kaustadekuhjale.

“Kuidas tundub?”

“Jõhkrad mängud.”

“See pole mäng, Post.” Kõsta võttis teisel pool lauda istet. “Kui inimesi hakatakse reaalselt tapma, siis on asi mängust kaugel.”

“Üht asja ma ei mõista…” Post lükkas kaustad endast eemale, nii et aknast kabinetti valguvas päikesejoas lendlesid hetkega arhiivist pärit tolmukübemed.

“Mida?”

“Sa ise ei taipa või? Ümmargused voodid! Peopessa kõrvetatud pentagrammid! Mitte ükski taoline selts või võrgustik või kuidas iganes neid grupeeringuid nimetada, ei kasuta nii lapsikult silmatorkavaid märke. Nende peamiseks eesmärgiks on ajada oma asju nii märkamatult, kui võimalik. Kuidas siis nüüd järsku sellised avalikud märgid?”

Kõsta tõusis laua äärest, astus akna äärde ja vaatas õue, jaoskonna parkimisplatsile.

“Järelikult on nad oma eesmärgile lähedal. Endas juba nii kindlad, et julgevad piltlikult öeldes “tekiotsa kergitada”.”

“See on ju jabur!” Posti hääl kõlas närviliselt. “Nende eesmärk on ju täiesti absurdne, see ei ole teostatav! Ja mis on sel kõigel lõppude lõpuks Krooni ja Liidia mõrvaga pistmist?!”

Samal hetkel astus kabinetti Pulk, rind kummis nagu noorel kukel.

“Tehtud! Frank Mülleri iga sõna ja liigutus läheb salve. Ja panin igaks juhuks paar meest tema kodu juurde valvesse, et kui keegi peaks püüdma Müllerit mõrvata, siis…”

“Mülleri elu ei ole päris kindlasti ohus,” katkestas Kõsta noore kolleegi õhina. “See mees ei ole ohver ja päris kindlasti ta teab, et me teda jälgime.”

“Ahsoo? Mis selle kõige point siis on?” Pulga häälest kostis pettumus.

Kõsta pilk pöördus taas aknast välja. “Pulk, kui sa ei tea, kuhu tee viib, siis ära trügi ette vaid lase teadjatel ees minna ja järgne neile.”

***

Üks, kaks, kolm, neli, viis… Pärast viiendat korda veepinnal hüpelnud lutsukivi enam õhku ei tõusnud vaid kadus merre. Rannas lutsu viskav President ei olnud päris kindlasti see, mida Kelk sellelt kohtumiselt oli oodanud, aga nüüd seisis ta nagu poisike kohmetult suure kivi otsas ja vaatas, kuidas President kive merre loopis. Sama ootamatult, nagu lutsuviskamine oli alanud, see ka lõppes.

“Kas te olete kunagi mõelnud selle üle, milles peitub meie väikese riigi tugevus?”

Kelgule tuli küsimus ootamatult. “Meie riigi tugevus?” Ta mõtles veidi. “Küllap meie rahvas. Me oleme haritud, töökad, visad.”

President astus mööda kive Kelgu juurde ja vaatas talle oluliselt madalama kivi otsas seistes ikkagi ülevalt alla.

“Meie riigi tugevus, komissar Kelk, seisneb meie riigi asukohas.”

Kelk vaikis. Ta tundis, et Presidendi sõnadel on mingi varjatud mõte, mida talle otsesõnu välja ei öelda. Ta pidi selle ise ära tabama. President osutas merele.

“Meil on aken maailma. Meil on suur ja võimas naaber ja sama suured ja võimsad sõbrad. Meil on rahvas, kellele kohanemisvõimelt ja taluvuselt võrdseid maailmas ei leidu. Meid on vähe ja samas palju, sest puhastverd eestlast pole olemas, me oleme nagu terve suure ja laia maailma imeväike mudel. Me oleme valitud.”

“Valitud?”

President võttis veest väikese kivi ja tõsis selle Kelgu nina alla.

“Unustage poliitika, unustage riigid ja riigikorrad, erinevad nahavärvid, rassid, keeled, kombed ja tavad. Vaadake kogu maailma ühe tervikuna ja alles siis te mõistate, mis on tegelikult jõud ja võim, mis maailma valitseb.”

President vaikis ja vaatas ootavalt Kelgu poole, kelle pilk oli ikka veel suunatud kivikesele Presidendi peos. Kelk vaikis, sest ta sai aru, et Presidendile polnud tema eelnev jutt uudiseks. Vastupidi, ta teadis toimunust rohkem, kui Kelk. Ta teadis tõde!

Presidendi pikad sõrmed paindusid hetkeks ümber peos lebava kivikese ja järgmisel hetkel lendas kivi uhke kaarega läbi õhu vette. Kostis sulpsatus. President tõstis käe ja ostutas virvendusele veepinnal, mille kivike sinna oli tekitanud.

“Näete, kuidas väike juhib suurt. Kui väike oli see kivi ja kui suur on see meri. Ometi pani see kivike mere liikuma. Ja meri ei saa selle vastu mitte midagi teha!”

järgneb…

“Näete, siin ta ongi!”

Pulga reibas hääl lausa lõikas Mardile kõrvu.

“Ja mina veel otsisin sind mööda maja taga.”

“Mina olen alati õigel ajal õiges kohas,” vastas Mart mornilt, altkulmu Pulka põrnitsedes. Täna käis see mees talle kohe kuidagi eriti närvidele.

“Loba jätta,” kõmises Kelgu kare hääl üle umbse ruumi. “Töö ootab tegemist ja kui te ennast praegu kokku ei võta, võite selleks suveks puhkuseplaanid maha matta!”

Keegi ruumisolijatest ei kahelnud hetkekski, et Kelgul oli oma sõnadega tõsi taga. Laua taga võttis võimust pinev vaikus ning kõigi pilgud pöördusid ootavalt Kõstale, kes oma õuna pildiga sülearvuti lahti lõi. Laual lebanud juhtmeotsad leidsid tee Kõsta arvuti külge ning helendavale seinale ilmus foto ümmargusest voodist.

“Ümmargune voodi…” ümises Pulk endamisi.

“See ei ole voodi, see on sümbol.” Kõsta hääl kõlas harjumatult kumedalt.

“Sümbol?” turtsatas Mart. “Mille sümbol? Hea une või?”

Kõsta pilk püsis ikka veel üle seina laiuval voodil, nagu poleks ta Mardi küsimust kuulnudki.

“Mulle meenus alles pärast Liidia kodus käimist, et ma olin sellist ümmargust voodit varem juba näinud. Ja et selline asi ei saa olla kokkusattumus. Esiteks pole üldse palju neid, kes omale ümmarguse voodi soetavad ja teiseks, Krooni ja Liidia voodid olid identsed, täpselt samad mudelid, kui nii võib öelda.”

“Äkki nad ostsid need lihtsalt samast mööblipoest?”

Kõsta ei teinud taaskord Mardi küsimusest välja. Pulk muigas.

“Ma pidin kontrollima, kas voodi, mida ma olin varem näinud oma koolivenna, Frank Mülleri kodus, oli sama voodi, mida me nägime Krooni ja Liidia juures.”

Hetkeks ruumi tekkinud vaikuse katkestas taas Mart.

“Oli siis või?”

Kõsta pilk haakis end alles nüüd seinalt lahti ja pöördus Mardile.

“Jah, oli.”

“Nojah, siis on su sõber ka sama mööblipoe klient,” turtsatas Mart. Keegi ei naernud.

“Frank Müller elab vanalinnas, muinsuskaitse alla kuuluvas, täielikult nõuetele vastavalt renoveeritud majas. Ta on heas mõttes antiigihull, kes käib mööda ilma ringi ja ostab mainekatelt oksjonitelt vaid kõige paremat ja hinnalisemat antiiki kokku. Tema kodu on nagu… muuseum. Ma ei mõelnud varem, et miks on Frankil kodus üks mööbliese, mis EI ole antiik. Ma ei tulnud selle pealegi, et seda kuidagi imelikuks pidada!” Kõsta laseb pilgu üle ruumisolijate ootavate nägude käia. “Alles Franki juurde sõites sain ma aru, et see ei saa olla pime juhus. Ja et see voodi on kõigis neis kolmes kodus hoopis muul põhjusel, kui et nende omanikel on sama maitse.”

“Sa mainisid sümbolit. Et see voodi on nagu sümbol?” Kelk vaatas küsivalt Kõsta poole. “Mis sümbol saab olla üks voodi?”

Kõsta vajutas arvutiklahvile ning seinale ilmus pruun ümmargune ring, mille keskel ilutses allasuunatud teravikuga kuldne pentagramm.

“Kurjuse sümbol.”

***

Post astus välja, tänavale ning tõmbas pikalt ja mõnuga kopsud värsket õhku täis. Teda ei häirinud isegi mööduvate autode poolt õhku paisatud vingugaas, sest võrreldes Ropsi “laibakuuriga” oli tiheda liiklusega tänav tema jaoks sel hetkel kui lilleaas. Post astus tänava äärde pargitud auto juurde ja otsis taskust võtmed. Ta ei märganud, et teisele poole tänavat pargitud tumedate klaasidega asfalthallist autost jälgis teda kellegi terane silmapaar. Ja kui Post oma masinaga hoogsalt liiklusvoolu sööstis, järgnes igavalt ilmetu saksa autotööstuse stiilinäide talle hetkega.

Posti mõtted kihutasid peas ringi nagu piiranguteta kiirteel. Ta oli endaga väga rahul, et oli suutnud leida selle, mida otsima läks. Ühe väikese detaili, mis Krooni ja Liidiat ühendas ja mida isegi Rops polnud märganud. Samas, pidi ta endale tunnistama, tekitas see leid temas hirmu. Ängi. Ebameeldivat kõhedust, mis oli Postile võõras. Tema, kes ta juhindus oma töös alati vaid faktidest ja tõenditest, oli selle juhtumi puhul hakanud… tundma. Tajuma. Ette nägema. Kõik see oli Posti jaoks võõras ja häiris teda. Eriti seetõttu, et kõik, mida ta oli siiani ette näinud, oli ka täide läinud…

Lõõskava päikese kuumusest sulav asfalt kiiskas Postile otse silma, kui ta auto hoogsa vasakpöördega jaoskonna parkimisplatsile keeras ja oma kohale parkis. Silme ees ikka veel uskumatuna tundunud avastus, ei märganud ta autost väljudes, kuidas tema järel sõitnud “sakslane” tee äärde seisma jäi. Kui Post oli jaoskonda sisenenud, lahkus ka tundmatu jälitaja ja sulas tagasi linnapoole suunduvasse liiklusvoolu.

***

Nõupidamisruumi konditsioneer ütles koosoleku kahekümne neljandal minutil lõplikult üles ning kahekümne üheksandal minutil on akendeta ruumis juba absoluutselt võimatu viibida. Kuid selleks ajaks oli Kelgul juba kõik selge ning edasiseks tegutsemiseks ülesanded laiali jagatud. Mart sai käsu toimetada Voldemar Krooni ja Liidia Holmi voodid kiiremas korras laborisse. Pulk pidi organiseerima Frank Mülleri jälitustegevuse ning Kõsta koostama põhjaliku ülevaate kuldset allasuunatud teravikuga pentagrammi oma sümbolina kasutava salaseltsi tegevusest. Ja Kelk ise võttis juba pool tundi hoogu ühe telefonikõne tegemiseks. Ta teadis väga hästi, et kui ta eirab etteantud käsuliini ning läheb mööda oma otsestest ülemustest, saab sellest tulla ainult probleeme. Aga ta oli valmis riskima. Veidi kõhklevalt võttis ta telefonitoru ja palus sekretäril ühendada end Presidendi Kantseleiga.

“Kelk, vana semu! Kuidas käsi käib?”

Anton Tina hääl kõlas telefonis reipalt, nagu alati. Kelgu näole ilmus hetkeks kerge muie, kui ta manas endale silme ette pildi naisevend Antonist, kes seisab Kadriorus,  oma hiigelsuure laua taga, pöidlad püksitrakside vahele surutud, hallid lokid avatud aknast puhuva tuule käes lehvimas. Ja just nii Anton sel hetkel seisiski.

“Tere, Anton.” Kelgu hääles oli tunda veidi ametlikku tooni. Seejärel saabus hetkeks vaikus, sest Kelk ei suutnud otsustada, kas rääkida alustuseks ilmast ja üksteise käekäigust või asuda kohe asja kallale. Anton oleks nagu tema mõtteid lugenud.

“Ma saan sulle vist kuidagi kasulik olla?”

“Saad küll.” Kelk ohkas vaevukuuldavalt. “Mul oleks vaja Presidendiga rääkida.”

Vaikus, mis siis saabus, oli kolm korda pikem eelmisest pausist. Kelk kuulis, kuidas Anton oma laiast kummist püksitrakse pöidlaga vastu kogukat kõhtu plaksas. See tähendas, et ta mõtles. Seekord katkestas vaikuse Kelk.

“Ma saan aru, mida sa mõtled, Anton, aga ma pean tõepoolest Presidendiga rääkima. Just nimelt temaga ja ilma vahendajateta.” Kelk oli oma enesekindluse tagasi saanud.

“Sel juhul pole mul vist mõtet küsida, mis teemal sa temaga rääkida soovid?”

Antoni hääletoon oli muutunud, see oli ametlik ja külm.

“Anton, ma tean, et see on tavatu palve, aga ma ei saa hetkel protseduurireegleid järgida. See paneks ohtu väga olulise juhtumi uurimise. Me oleme otsustavas murdepunktis, Anton, ja ma ei saa riskida, et kusagil tekib leke.”

“Nii et riskid seetõttu hoopis oma töökohaga?”

Kelk vaikis hetke, püüdes mõista, kas Antoni küsimuses kõlas ähvardav noot.

“Saad sa mind aidata või mitte?” Kelgu hääl oli nüüd sama külm ja ametlik.

Teiselt poolt kostis pikk ja väsinud ohe.

“Ma tean, et sa ei paluks seda, kui asi poleks tõsine.” Antoni hääl kõlas ootamatult sõbralikult. “Jää liinile.”

Kelk tundis, kuidas ta telefonitoru hoidev käsi muutus libedalt higiseks. Pikk ja pinev vaikus, mis ta kõrvus valitses, tundus kestvat tunde. Kuid siis kostus telefonitorust vaikne krõpsatus ja tuttava kõlaga selge hääl katkestas Kelgu piinad.

“Hallo? Komissar Kelk, siin President. Ma kuulan teid.”

järgneb…

“Kas sa ei arva, kulla sõber, et sa vajad puhkust?” Franki hääl kõlas siiralt murelikuna. “Sinu ametis pole ületöötamine midagi haruldast, eriti veel selliste juhtumite puhul. Võta aeg maha ja lase aju sellest pasast tühjaks. Usu mind, aitab.”

Kõsta tundis, kuidas ta õlg Franki raske kämbla all längakile vajub ning ta astus Frankist eemale, keset Franki hiiglaslikku kabinetti kõrguva baarileti poole.

“Ma võtan ühe vee.” Kõsta häälest oli kuulda, et ta kurk tõesti kuivas.

“Võta parem midagi teravat, sulle paistab see praegu ära kuluvat.” Frank astus baarileti taha ja segas üllatavalt kiirelt kokku helepunase kokteili, milles hulpis uppuja abitusega üksik laimiviil.

“Proovi, rahustab aga ei uimasta, väga mõnus keskpäevane drink.”

Kõsta vaatas veidi kahtlevalt enda käes olevat kokteiliklaasi. Punane värv ei mõjunud talle hetkel sugugi kutsuvalt, ta oli punast viimasel ajal liiga palju näinud ning iga väiksemgi punane detail meenutas talle hangunud verd. Kõsta neelatas, pilk endiselt klaasi põrnitsemas. Frank oli endale juba samasuguse joogi seganud ja juba kõlksatas tema klaas vastu Kõsta oma.

“Meie terviseks, vana sõber. Ja ära minu pärast muretse, ma oskan enda eest seista.”

Kõsta sulges silmad ja rüüpas väikese lonksu. Ja siis veel ühe. Ja veel, kuni klaas tühjaks sai. Jook oli hea, isegi väga hea. Ta avas silmad ja vaatas õnnetut laimiviilu, mis oli armutult jäätükkide alla maetud. Frank sai sõnadetagi küsimusest aru.

“Hennessy jõhvikamahlaga. Võib ka õunamahlaga segada, aga mulle meeldib jõhvikas rohkem. Juba ainult värvi pärast, aga maitse on ka värskem.”

Kõsta pani klaasi käest ja vaatas siis Franki terashallidesse silmadesse. Ta oli seda meest tundnud pea terve oma elu. Nad olid olnud klassivennad, mõned aastad isegi pinginaabrid. Pärast kooli viis elu nad lahku, kuid nad hoidsid siiski sidet ja kohtusid vähemalt kord aastas. “Ja ometi ei tunne ma sind üldse,” mõtles Kõsta, vaadates, kuidas Frank omale juba uut kokteili segas. Frank oli kõrghariduse omandanud Saksamaal, seal olid tema juured. Tagasi tulles asus ta tööle Kaitseministeeriumisse ning isegi Kõsta ei teadnud, mis tööd Frank seal täpselt teeb. Avalikus töötajateregistris tema nime ei olnud ja oma tööst ta rääkida ei saanud. Ta viibis sageli välislähetustes ning Kõsta oli üsna kindel, et vähemal või rohkemal määral oli Frank seotud välisluurega.

“Võtad veel ühe?”

Franki pikk käsi ulatas üle baarileti uut kokteiliklaasi. Kõsta raputas pead.

“Ei, tänan, tööaeg kestab veel.”

Frank pani klaasi baariletile ja astus siis pikkade, justkui aegluubis kulgevate sammudega leti tagant välja. Ta vaatas Kõstat, kes oli ikka veel närviliselt pinges ja venitas siis suu naerule. Franki silmad ei naernud kunagi.

“Kõlab homolikult, aga lähme siis vaatame mu voodi üle. Nagu ma aru sain, siis selle pärast sa ju tulidki.”

Frank ees, Kõsta järel, kõndisid nad läbi kahesajaruuduse, kõrgete lagedega vanalinna korteri, mille iga tuba oli nagu väljavõte renoveerimisõpikust. Meistriklass.

Kahepoolsed kolmemeetrised valged puituksed üle-eelmisest sajandist avanesid hääletult ning nende tagant tuli nähtavale Franki magamistuba. Ja ümmargune voodi.

***

Helesinised klinkerplaadid helkisid külmalt nagu jää, jätmata vähimatki kahtlust oma steriilse puhtuse osas. Postil hakkas neid plaaditud seinu vaadates alati külm, nii jäiselt puhas tundus see ruum. Ta astus Ropsi järel külmkambri tagumises seinas kõrguvate “sahtlite” poole, sinised kilesussid jalas krabisemas.

“Otsid sa midagi konkreetset või tahad niisama imetleda?” Ropsi hääl oli ükskõikne. “Mul läheb selle paberimajandusega veel aega, aga paari tunni pärast saad kätte. Kumb esimesena?” Rops seisis ajutisi nimesilte kandvate sahtlite ees ja vaatas ootavalt Posti poole.

“Kas saaks mõlemad korraga?” Posti hääl kõlas harjumatult vaikselt. Rops kehitas ükskõikselt õlgu ja avas siis üksteise järel kaks sahtlit. “Kuidas soovid.”

Hetk hiljem seisis Post juba kahe ratastega raami vahel, mis mõlemad kandsid ronkmusti lukuga laibakotte, sildid küljes. Rops oli ruumist lahkunud. Esiteks oli ta veidi nördinud, et Post temale kui asjatundjale oma küsimusi ei esitanud, vaid soovis ise vastuseid leida. Ja teiseks ei sallinud Rops amatöörlust, aga just sellega Post tema hinnagul hetkel tegeleski.

Plastmassist lukk krudises vaikselt, kui Post seda ettevaatlikult lahti tõmbas. Seejärel veel üks samasugune liigutus ning seal nad lamasid, Voldemar Krooni ja Liidia Holmi maised jäänused. Rops oli teinud head tööd. Ta ei sallinud räpakust ning isegi kõige julmema mõrva ohvrid nägid pärast Ropsi poolt tehtud lahkamist igati “viksid ja viisakad” välja. Sel hetkel oli Post Ropsile tema pedantsuse eest lausa tänulik.

Post ei olnud päris kindel, mida ta nende kahe julma lõpu leidnud kehadelt leida lootis, kuid ta teadis, et midagi oli neil märkamata jäänud. Väliste märkide põhjal polnud ei Kroon ega ka Liidia osutanud mõrvarile vähimatki vastupanu. Tavaliselt leidus mõrvapaigal siiski midagi, mis kurjategijale viitas. Ohvri küünealustelt võis leida tänu enesekaitsele ründaja dna-d. Või oli kusagil mõni juuksekarv või riidekiud… Antud kahe juhtumi puhul aga viited kurjategijale puudusid. Post ei suutnud sellega leppida, ta pidi midagi leidma. Midagi, mis isegi kogenud Ropsil oli märkamata jäänud.

Kui mõrvapaigal oli Postile tundunud, et mõrtsukas oli tegutsenud raevuka vihaga, siis nüüd oli ta enam kui kindel, et tegelikult oli kurjategija need mõrvad sooritanud stoilise rahuga. Külma kindlameelsusega, teades täpselt, mida ta teeb. Veretud ja elutud kehad Posti kõrval rääkisid üht ja sama. Iga sisselõige oli tehtud piinliku täpsusega, kindla eesmärgiga. Ei mingit rapsimist. Nii Krooni kui Liidia näod olid jäetud puutumata ning mõlemad näitasid oma tõelist palet.

“Nagu Kurat ja Ingel,” mõtles Post. Krooni julmus polnud tema eluajal teeseldud, see mees oligi kurjuse kehastus. Liidia näost oli aga talle nii omane olnud jäikus ja külmus kadunud. Musta kile vahelt vaatas vastu õrn ja habras, pehmete joontega kaunis nägu. Post tõstis käe ja silitas õrnalt Liidia siidiselt siledana näivat põske. Ja tõmbas siis käe kiirelt tagasi. Aga oli juba hilja. Mälestus naise soojast ja pehmest nahast oli juba kadunud, selle asemele kinnistus midagi külma ja niisket. “Sa oled idioot, Post.” Ta pööras pilgu kiirelt Kroonile, et mõtted Liidiast eemale saada, kuid see ei õnnestunud. Posti pilk muutus häguseks ja kurku tõusis vastikult lämmatav klomp. Tähelepaneliku uurija asemel seisis külmkambris sel hetkel hoopis murtud mees, kes polnud endale veel tõtt tunnistanud. Et naine, kes talle sügavale hinge oli pugenud, oli tõepoolest surnud.

***

Kõsta oli Franki juurest lahkunud kohe, kui oli näinud tema magamistoas laiuvat ümmargust voodit. Õnneks oli Kelk just sel hetkel Kõstale helistanud ja seega oli lahkumiseks ettekääne varnast võtta. Tegelikult ta lausa põgenes. Kui Kõsta maja ees autosse istus, ei jäänud talle märkamata Franki akna taga kõrguv pikk kogu. Ta sõitis mööda raputavat munakivisillutist kõrvaltänavasse, jättis siis auto seisma ja helistas Pulgale. Vähem kui kümne minutiga oli Pulk oma tuunitud sportkupeega kohal.

“Mis värk on?” Pulga silmad põlesid põnevusest.

“Vii mind jaoskonda.”

“Ja su enda pill, jääb siia vä?”

“Jah, Pulk, jääb siia. Ma olen joonud”

“Tere tali!” Pulk ei teinud katsetki oma pettumust varjata. “Ma olen nüüd joodik-uurijate autojuht vä?”

“Ei, Pulk. Kui sa nüüd gaasipedaali üles leiad, siis oled sa mu parem käsi peaminiser Krooni ja prokurör Holmi mõrva lahendamisel.”

Sajandeid vanad munakivid mattusid hetkega tolmupilve.

järgneb…

“Enne mune, siis kaaguta,” vastas Mart mornilt, tehes näo, nagu oleks ta enda ees laual laiuvatesse paberitesse süvenenud. Rahulolev naeratus Pulga näol vajus veel laiemaks. Ta ajas käed laiali, ringutas ja sirutas siis mõnuga jalad välja. Lauale. Mart tõstis pilgu ja vaatas Pulga kingataldu, mis temast veidi vähem kui meetri kaugusel ilutsesid.

“Kuule Pulk, sa päris tõsimeeli pead end nii kõvaks meheks, et lihtsalt lähed ja lahendad peaministri mõrva?! Parimad mehed on juba nädal aega ainult selle looga tegelenud ja kui sind nüüd sinna kõrvale passima lubatakse, ei tähenda see veel, et sinu peale loodetakse! Et sinust midagi oodatakse!” Mardi hääl oli õhku paiskunud nagu keeristorm, mis alles kogub hoogu.

“Oled kade või?” muigas Pulk ning korjas oma jalad laualt kokku. Siis aga Pulga ilme tõsines ning ta tõmbas lauasahtlist välja paksu mapi, mille vahelt paistsid sadade valgete lehtede servad.

“Ma olen siin juba omal käel üht-teist uurinud. Nii et minust võib tegelikult ka kasu olla.”

Pulga enesekindel rahu ja ainult temale omane ülbe hoiak olid Mardile nagu härjale punane rätik. Aeglase toimega Mart pidi tükk aega ennast koguma, enne kui sai sõnad sobivaks lauseks kokku pandud.

“Omal käel üht-teist teinud?! Sa oled ikka eriti ülbe vend! Ja kui sul ongi infot, mis võiks Krooni mõrvaloo uurimist edasi aidata, siis sa oleksid pidanud sellest kohe Postile või Kõstale teatama! Olulise info enda teada hoidmine on meie töös kuritegu! Sa saad selle eest veel kinga!” Mart oli täiesti endast väljas.

“Rahu, vana.” kostis Pulk häirimatult. “Ma ütlesin, et minust võib kasu olla, mitte et mul on mingit üliolulist ja kasulikku infot. Aga ma ei lähe sinna koosolekule ka niisama publikuks ja suud maigutama. Selline mees on meil juba olemas.” Pulk tõusis, haaras mapi ja astus kiirel sammul kabinetist välja. Oli näha, et Mardi sõnad olid teda siiski riivanud, kuid see oli hale vari solvumisest, mida tundis sellel hetkel Mart.

“Sa Posti oled näinud?” Mardi mõttelõnga katkestas Kõsta, kes uksel seisis ja otsivalt Mardi ja Pulga kabinetis ringi vaatas. Mart raputas pead, ikka veel solvumisest kõnevõimetuna toolil istudes.

“Tuled ka? Meil hakkab kohe koosolek.” Kõsta vaatas ootavalt Mardi poole, märgates alles nüüd, et Mardiga on midagi lahti. “Juhtus midagi?”

Mart ei vastnud. Aeglaselt ajas ta end laua tagant püsti, võttis laualt paberid ja astus tujutult ukse poole. Samal hetkel hakkas Kõsta mobiil helisema. Uksest eemale astudes, et Mart välja lasta, võttis Kõsta taskust telefoni. Helistajaks oli Post.

“Kus sa oled? Meil hakkab kohe koosolek!” Kõsta hääles oli kuulda ärritusenoote.

“Unusta see koosolek. Võta Mart kaasa ja tulge Liidia Holmi korterisse. Sarapuu 14, korter 52. Ma ootan teid.” Posti hääl kõlas nii kaugelt ja võõralt, et Kõstal tekkis hetkeks kahtlus, kas ta ikka räägib Postiga.

“Mis juhtus?”

Hetkeks saabus telefoni vaikus.

“Liidia Holm on surnud. Tapetud.”

***

Liidia Holmi elutoas seistes tabas Kõstat tõeline deja vu hetk. See, mida ta nägi, oli nagu luupainajalik unenägu, mis tuleb ikka ja jälle, kuni sa lõpuks oleks valmis oma deemoniga silmitsi seisma ja selle õuduse lõpetad. Kõsta oli seda kõike juba näinud – peaminister Voldemar Krooni kodus nädal tagasi.

Punasest, tummisest verest läbi imbunud vaip sillutas groteskse red carpet’ina teed ümmarguse voodini, kus lebas Liidia Holmi surnukeha. Samasuguses jõhkras alastuses ja… avatuses, nagu Voldemar Kroon oma maise teekonna lõpus. See, kes nende kahe inimese elutee nii elajalikult lõpetas (ja Kõsta oli kindel, et mõlemal juhul on mõrvariks üks ja sama inimene), ei olnud ka seekord end tagasi hoidnud. Vaatepilt oli identne eelmise mõrvapaigaga. Samal hetkel tabas Kõsta end mõttelt, et Liidia Holmi surm oli tegelikult hea, sest nüüd oli neil selle koletu mõrvari kohta rohkem infot. Palju rohkem. Ta palus endamisi Liidialt andeks sellise mõttekäigu eest, kuid jäi endale kindlaks – Liidia surm oli suur samm mõrtsukale lähemale.

“See on minu süü…”

Kõsta mõttelõnga katkestas teisel pool ümmargust voodit seisva Posti hääl. Öeldu oli ilmselgelt vaid Postile endale mõeldud, kuid Kõsta mõttelõnga katkestas see hetkega.

“Kuidas palun?”

Post rebis pilgu Liidialt lahti ja vaatas Kõsta poole.

“See on minu süü. Ma oleks pidanud varem taipama, et Liidia on ohus.”

“Täpsusta.” Kõsta hääl kõlas ka talle endale üllatuseks äärmiselt külmalt ja teravalt. Talle ei meeldinud Posti olek ja toon, sest sellest võis aimata mingisugust jama, mille Post jälle kokku oli keeranud ja millest Kõsta taas liiga hilja kuuleb.

“Liidia helistas mulle täna hommikul.” Posti hääl oli kähe, nagu lämmataks teda miski. “Tahtis kokku saada. Ta oli kuidagi ärevil, hirmul… Leppisime siis kohtumise kokku, aga ta ei tulnud.” Post neelatab raskelt. “Ma oleksin pidanud kohe siia tulema…”

“Sa oleksid pidanud kohe mind ja Kelku teavitama!” Kõsta ei teinud katsetki oma ärritust varjata. “Liidia käitus algusest peale kummaliselt. Jah, peaministri mõrv on erijuhtum aga sa ise ütlesid, et Liidia oli kuidagi kummaline ja ühe prokuröri kohta võtis seda juhtumit liiga isiklikult. Ja nüüd helistab ta sulle ja tahab kokku saada ning sa ei teavita sellest mind ja Kelku?!”

Esimest korda nende pikkade koos töötatud aastate jooksul nägi Post tõeliselt vihast Kõstat.

“Ma arvasin algul, et see… oli ming isiklik asi.” Posti hääl sumbus vaikusesse.

“Mis asi?!?”

“Et Liidia tahtis minuga kokku saada. Meil oli omavahel väike teema õhus, ma mõtlesin, et selles on asi…”

Sel samal, sekundipealt õigel hetkel, astusid tuppa Mart, Pulk ja Rops, sest järgmisel hetkel oleks Kõsta Postile kallale tormanud. Nüüd aga surus ta sõrmed rusikasse ja seejärel sügavale tumepruunide viigipükste taskutesse.

“Noh, seda vaipa ei tee keemilises ka puhtaks,” kajas üle umbse toa Ropsi madal hääl. Suu vorstivõileiba täis, vaatas ta mäludes voodi ees laiuvat purpurpunaseks värvunud Maroko käsitööd. Kõstal oli sel hetkel ükskõik isegi sellest, et Rops järjekordselt mõrvapaigal võileiba sõi. Ta tahtis sellest toast minema saada nii kiirelt kui võimalik.

“Mart, fotod. Pulk, asitõendid. Rops… sina tead ise, mida teha. Post, käi kuradile.”

Ning enne, kui keegi nimetatutest jõudis Kõsta sõnadele reageerida, oli ta juba toast lahkunud.

***

“Ümmargune voodi. Ümmargune voodi. Ümmargune…” See sõnapaar kordas end ikka ja jälle Kõsta peas, kui ta tagasi jaoskonda sõitis. Ta ei saanud mõtteid lahti rebida kokkusattumuselt, mis teda mõlema mõrvaloo juures tugevalt häiris – Voldemar Kroonil ja Liidia Holmil oli mõlemal olnud ümmargune voodi. Ja mida rohkem Kõsta selle peale mõtles, seda enam oli ta kindel, et see polnud tühipaljas kokkusattumus. Esiteks, milline normaalne inimene üldse ostab endale ümmarguse voodi? Ja teiseks, kuidas sai juhtuda nii, et kaks ühesugust mõrva toimusid kahes ühesuguses voodis…? Kõsta taipas, et isegi mõte kokkusattumusest on tobe. Siin polnud midagi juhuslikku. Kaks identset mõrva kahes identses voodis…

Hetkel, mil Kõstale meenus, kelle kodus oli ta sellist voodit juba varem näinud, vajutas ta juba pidurit ning keeras tihedalt autosid täis pikitud liiklussõlmes oma Subaru kummide vilinal ringi. Ta tundis, kuidas külm higi ta laubale kerkis ning süda metsikult taguma hakkas. Selle põhjuseks polnud liiklusohtlik olukord, mille ta just hetk tagasi oli tekitanud, vaid hoopis ootamatu adrenaliinisööst. See tabas Kõstat alati just siis, kui ta kindlalt teadis, et on leidnud õige niidiotsa. Must Subaru kiunatas, kui gaaspidedaal masina põhja puutus…

järgneb…

Voldemar Krooni surmast oli möödunud nädal ning tundus, et kõik püüdsid unustada, et peaminister Kroon üldse kunagi olemas oli olnud. Lehed ei kirjutanud enam temast ning juba mitu päeva polnud ükski ajakirjanik huvi tundnud, kuhu Krooni mõrva uurimine on jõudnud.

“Ja hea ongi,” mõtles Post. Sest Krooni mõrva uurimine polnud kusagile jõudnud. Jah, päevavalgele olid tulnud nii mõnedki Krooni räpastest saladustest, kuid neist polnud mõrvaloo lahendamisel mingit abi.

Posti mõttelõnga katkestas telefonihelin, mis kostus justkui maa alt. Post küünitas end üle voodiserva ning leidis tüütu heliseja lõpuks põrandal kõrguva riidehunniku alt.

“Post kuuleb.”

Teisel pool valitses hetkeks vaikus, nagu kõhkleks helistaja, kas ta ikka tahab midagi öelda. Kuulda oli vaid katkendlikku hingamist. Lõpuks kostus telefonist helistaja vaikne, ebakindlusest lämmatatud hääl.

“Post? See olen mina… Liidia. Liidia Holm.”

“Liidia? Milline kena üllatus. Millega ma saan sulle kasulik olla?” Post ei teinud katsetki oma iroonilist tooni varjata. Vastupidi, ta nautis selle naise ärritamist.

“Post… ma pean sind nägema. Nii ruttu kui võimalik. Kusagil… ohutus kohas. Mõistad?” Liidia hääl oli väga vaikne, kõne katkendlik, nagu nööriks miski ta kõri.

“Hirm,” mõtles Post. “Liidia häälest kostub hirm.” Ja see oli kummaline. Liidia oli Posti meelest üks neist vähestest naistest, kes tõesti ei kartnud mitte midagi ega kedagi. Ja nüüd kõlas selle naise hääl nagu sosin tuules…

“Tunni aja pärast, promenaadil. Jäätisekohviku juures.” Posti hääl kõlas rõhutatult külmalt ja konkreetselt. Telefonist tuli vastuseks vaikus. Liidia oli kõne katkestanud.

Post ajas end voodist välja, astus akna juurde ja tõmbas rasked kardinad kahele poole laiali. Hetkega ujus ta tuba sillerdavas päikesevalguses, kiired hüpitamas õhus lendlevaid tolmuebemeid. Kuid Post ei märganud seda segadust, mille päikesekiired halastamatult paljastasid. Ta vaatas aknast välja ega saanud aru, miks kummaline ängistus ta kõri nööris. Liidia kõne oli temas äratanud veidralt rõhuva eelaimduse ning see ei tähendanud head. Midagi halba oli juhtumas. Midagi väga halba.

***

Kui komissar Kelk jaoskonda jõudis, polnud hommikused ajalehed veel tema lauale jõudnud. Pahaselt porisedes võttis Kelk laualt kohvitassi, mille põhjast vaatas talle vastu tumepruun hägune sõõr.

“Kuradi koristaja,” porises Kelk, ning marssis mornilt kööginurka, et tass puhtaks pesta ja see siis uuesti tökatmusta kuuma kohviga täita.

“Tere hommikust! Te nii varajane täna?” Kõsta hääl oli reibas, nagu noorel pioneeril.

“Hommikust jah. Mis sa siin nii vara teed?” torises Kelk, ise samal ajal nõudepesusvammi Fairy’ga üle ujutades.

“Kell on juba kaheksa, pole ju vara?” vastas Kõsta, samal ajal kiirelt pilku kellale heites. “Meil hakkab ju tunni pärast juba koosolek. Krooni teemal.”

Kelk ohkas, pikalt ja sügavalt, ning Kõsta ei saanud aru, kas ohke põhjustas Krooni nime mainimine või hoopis nõudepesuvahend, mida Kelk oli svammile pool pudelit valanud ning mille vaht ei tahtnud kuidagi kohvitassist kaduda.

“On meil midagi uut ka?” küsis Kelk lõpuks, kui oli tassi puhtaks loputanud. Nüüd oli Kõsta kord ohata.

“Meil ei ole midagi uut, aga seda, mida meil on, on meil palju. Ma mõtlen, et peaksime kõik faktid ja tunnistused uuesti koos üle vaatama. Äkki oleme millestki olulisest liiga kergelt üle libisenud. Midagi kahe silma vahale jätnud..” Kõsta hääl kõlas kõhklevalt.

Kuum kohv jooksis sorinal tassi ning selle aromaatne aur kuulutas päeva Kelgu jaoks alanuks. Ta võttis tassi aurava joogiga ning vaatas siis Kõstale tõsiselt otsa.

“Me peame selle loo lahendama, Kõsta. See pole lihtsalt üks juhtum, see on peaministri mõrv! Ja kui me selle loo lahendamisega hakkama ei saa, siis võime oma mõrvagrupi laiali saata ning muposse tööle minna.” Oli näha, et seekord mõtles Kelk oma sõnu tõsiselt.

“Ja võta Pulk ka kaasa, koosolekule.”

“Pulk?” Kõsta hääles kõlas kerge ärritusenoot. “Me jätsime ta ju sellest juhtumist kõrvale. Ta on liiga noor ja kogenematu taolise kaliibriga juhtumi jaoks.”

“Pulk koosolekule kaasa ja jutul lõpp!” Kelk keeras kannalt ringi ning astus pikkade sammudega oma kabineti poole, jättes Kõsta kööginurka seisma.

“Leo Pulk…” mõtles Kõsta, püüdes omaette selgusele jõuda, miks pidas Kelk vajalikuks osakonna noorima uurija kaasamist niivõrd olulisse mõrvajuurdlusesse.

Ei, Kõstal polnud Pulga vastu mitte vähimatki. Pulk oli noor ja innukas uurija, kelle abiga olid Post ja Kõsta lahendanud nii mõnegi keeruka juhtumi, kuid peaministri mõrvalugu tundus Kõsta silmis Pulga jaoks siiski liiga suur suutäis olevat.

“Pulk läheb kohe ülbeks ja õhku täis,” mõtles Kõsta, kui oma kabineti poole kõndis. Ta ei lubanud endale isegi mitte mõttes sõnadeks vormida seda, mida ta tegelikult kartis. Seda, et Pulk võibki äkki Krooni mõrvaloo lahendada…

***

Post seisis mere ääres, mõned meetrid rannapromenaadil asuvast jäätisekohvikust, ning lasi merelt puhuval soojal suvetuulel oma juukseid sasida. Liidia telefonikõnest oli möödunud tund ja kaksteist minutit. Naine oli hiljaks jäänud.

Ilm oli Eestimaa suve jaoks tavatult soe, lausa lämbe. Promenaadil liikus hommikuse kellaaja kohta üllatavalt palju inimesi ning kui jäätisemüüja täistunnil kohvikuukse avas, oli selle taga juba pikk järjekord maiusehuvilisi jõnglasi. Post vaatas jäätisemaiad lapsi ja mõtles Felixi peale. Esimest korda selle suve jooksul oli tal järsku kohutavalt kahju, et oli lapse koos Agathaga maale saatnud. Pöörase töötempo tõttu polnud tal olnud aegagi poisist puudust tunda, kuid nüüd soovis ta üle kõige ilmas, et saaks Felixiga koos sealsamas jäätisesabas seista.

“Kui see jama läbi saab, kiman kohe maale ja toon poisi linna tagasi,” mõtles Post, ise samal ajal kärsitult kella vaadates. Liidiat polnud ikka veel ning Post tundis, kuidas telefonikõne järel tema hinge pugenud ängistus veel rohkem ta kõri nööris. Halvad eelaimdused polnud üldiselt Posti rida, kuid seekord tundis ta tõesti midagi halba ette.

Tema mõttelõnga katkestas midagi märga ja külma, mis ootamatult vastu Posti kätt puutus. Post võpatas ja tõmbas instinktiivselt käe ära. Siis vaatas ta oma kätt. See oli kollase jäätisega koos ning jäätise omanik seises rõõmsa näoga Posti kõrval.

“Onule äätist,” deklameeris umbes kaheaastane poisipõnn rõõmsalt, sirutades tilkuva kollase jäätisepalliga vahvlitoru Posti poole. Post taganes sammukese ning püüdis samal ajal pilguga leida allameetrimehe omanikku. Selleks osutus verinoor naine, kes oli parasjagu ametis vankris röökiva imiku vaigistamisega, ega pannud seetõttu oma “suure” lapse tegemisi tähelegi.

“Emapalga viljad,” mõtles Post mornilt ja suunas jäätisega väikemehe oma ema poole tagasi. “Mine emme juurde, onu ei taha jäätist.” Väikemees sättiski sammud osutatud suunas ja Post ohkas kergendatult. Kuid kergendus kadus hetkega, kui ta kella vaatas. Telefonikõnest Liidiaga oli möödunud juba tund ja kakskümmend minutit. Liidiat ei paistnud kusagilt. Post võttis taskust telefoni, et Liidiale helistada ja märkas alles nüüd, et hommikune kõne oli tulnud varjatud numbrilt. Ta otsis telefonimälust Liidia numbri ja helistas. Naise mobiil oli välja lülitatud. Post pani telefoni tagasi taskusse ja neelatas raskelt. Talle tundus, nagu oleks aeg järsku seisma jäänud, inimesed ta ümber tardunud ja tuul õhku hangunud. Ta tundis, kuidas kõri ümber silmusesse koondunud äng lausa kägistas teda ning sel hetkel Post juba teadis – Liidia ei tulegi.

järgneb…

”Uurija Post?” kõlas kellegi nõudlik hääl tema selja tagant.

Post avas silmad. Enne, kui ta pöörduda jõudis, astus hääle omanik tema kõrvale ja sirutas oma pikkade sõrmedega kondise käe Posti poole.

”Erakordselt pikad sõrmed,” jõudis Post mõelda, enne kui ta käe vastu võttis ja seda viisakusest sekundi jagu tervituseks raputas. ”Ja külmad.”

”Mina olen Liidia Holm, prokurör. Olete minust ehk juba kuulnud.” Naine vaatas ootavalt ja samas teraselt uuriva pilguga Postile silma. Post haakis mängleva kergusega oma pilgu naise silmadest lahti ning lasi sel lausa häbematult aeglaselt mööda naise keha allapoole liikuda. Jalgadeni jõudes tundus talle, et naine võpatas.

”Ma olen kuulnud, et te olete minust pikem, rinnakam ja siledamate säärtega aga see on ka kõik,” vastas Post, libistades pilgu tuldud teed tagasi. ”Teie tööalastest saavutustest ei tea ma kahjuks midagi.”

Naise põsed õhetasid. ”Te olete oma kuulsust väärt, uurija Post,” vastas ta nii ükskõikselt kui suutis, kuid kerge värin tema hääles ei jäänud Postile tabamata. Ta muigas rahulolevalt, 1:0.

Nagu tavaliselt, tegi Posti rahulolule lõpu Kõsta, kes poikvel magamistoaukse lahti tõmbas ja küsivalt Posti poole vaatas.

”Kas ma tegelen selle mõrvaga üksinda või oled sina ka täna tööl?” Alles siis märkas Kõsta prokuröri, kes närviliselt ringi vaatas, üritades iga hinna eest Posti pilku vältida.

”Oo, Liidia, teie ka siin?” Kõsta ulatas naisele terekäe, mis ebalevalt vastu võeti. ”Ma poleks uskunud, et meie prokuratuur nii kiirelt reageerib.”

Liidia näole ilmus midagi naeratuse sarnast.

”Küllap olete märganud, et meie reageerimiskiirus sõltub sageli ohvri isikust. Kahjuks.”

Kõsta viipas toa poole. ”Astuge siis sisse. Mõlemad.” pööras ta pilgu Postile.

Post tundis, kuidas toast esikusse valguv vere lõhn tal pea pööritama ajas. See polnud uimastav iiveldus vaid midagi ärritavat, intensiivset ja jõulist.

”Metslooma instinkt,” mõtles Post Liidia järel magamistuppa astudes. Talle ei jäänud märkamata naise nõgus selg, mida rõhutas hästiistuv lühike khakivärvi jakk ning sellega harmoneeruv seelik, mille pikkus jättis ühe prokuröri kohta fantaasiale küll liiga vähe ruumi.

Post tundis, kuidas temast vaid meetri kaugusel liikuv ahvatlev vaatepilt koos tummise vere lõhnaga ta südame kiiremini lööma pani. Ta jäi seisma ja sulges hetkeks taas silmad. Kui ta need avas, laius tema ees see, mille pärast ta seal majas üldse viibis. Voldemar Krooni surnukeha.

***

Voldemar Kroon sai peaministri rollis olla vaid napilt paar kuud. Kui valitsusliit kõikidele pingutustele vaatamata vägisi lagunema hakkas, toodi tagatoast välja ootamatu trump – uus peaminister. Jah, vormiliselt vana koalitsioon küll lagunes, kuid kui president oli Krooni uueks peaministriks nimetanud, klopsis see uue valitsuse kokku enam-vähem samast seltskonnast. Ja kogu riik kihutas endise hooga edasi, kuristikku.

Juba uue valitsuse esimesel päeval ristis meedia Krooni ”ahjualuseks”. Lühikest kasvu, kiilaneva peanupu ja alati leemendava otsaesisega Kroon oli vähemalt saja kilo jagu ülekaalus ning tema pisikesed vilavad silmad ei suutnud iial peatuda ühes punktis kauemaks kui sekundiks. Ta oli pidevas närvilises liikumises ja tema rabe ning järsk suhtlemisstiil jättis temast mulje, nagu otsiks ta katkematult midagi. See midagi oli irvhammaste meelest muidugi järjekordne suutäis, kuid nagu Krooni teod näitasid, oli tema rabelemisel väga labane sihtmärk – raha.

Küllap tuli ka Voldemar Krooni erakonnakaaslastele üllatusena, kuidas vastne peaminister oskas võtta sealt, kust enam midagi võtta polnud. Riik oli tema võimule tuleku hetkeks sõna otseses mõttes paljaks varastatud ning need, kes oma kaukad silmini täis olid toppinud, ei tulnud selle pealegi, et kusagilt veel midagi võtta on. Aga oli küll ja Kroon teadis seda. Ainult et kavaluse, altkäemaksu, pettuse ja korruptsiooni asemel kasutas ta lihtlabast toorest jõudu. Ähvardused, surmahirm ja vägivald olid tõhusa tööriistana alati mõjunud, seda Kroon teadis.

”Bumerangiusku ta igatahes polnud,” pomises Post omaette, pilk endiselt Krooni ümmargusele, kolmemeetrise läbimõõduga voodile suunatud.

”Bumerangiusku?” Kõsta vaatas Posti varjamatu etteheitega. ”Tavaliselt hakkad sa sellist seosetut jama ajama siis, kui su mõtted on tööst valgusaastate kaugusel. Praegu, ma pakun, on need endiselt Liidia jalgade juures.”

Post ei vastanud. Ta astus voodile lähemale ning tundis, kuidas põrandat kattev pehme vaip ta kingataldade all lirtsus. Verest.

”Sa lagastad sündmuskoha ära! Tule eemale, las Mart teeb rahulikult fotod ära. Pärast on terve maja veriseid jalajälgi täis.”

Sammugi paigalt liikumata, pööras Post pilgu Kõstale, nagu oodates, kas see ka ise taipab, mida ta just ütles. Ei taibanud.

”Hea küll. Kui mina ei pääse siit liikuma ilma, et ma terve maja veriseid jälgi täis teeksin, siis kuidas t e m a siit majast lahkus? Pärast kõike seda..” osutas Post voodile, kus lamas Voldemar Kroon. Täpsemalt see, mis temast alles oli jäänud.

Hetkeks saabus tuppa vaikus. Tundus, nagu poleks keegi toasviibijatest tegelikult suutnudki Voldemar Krooni maistesse jäänustesse süveneda. Vaatepilt oli lihtsalt nii tülgastav, et isegi paljunäinud politseifotograaf Mart paistis oma tööd tegevat kinnisilmi. Nüüd aga vaatasid kõik, uurijad, prokurör, fotograaf, jäljeeksperdid ja uksel seisev politseinik korraga keset tuba ümmargusel voodil lebavat lihamäge. Kes iganes see ka polnud, kes peaministri elupäevad sel moel lõpetas, igatahes oli ta täpselt teadnud, mida teeb. Ja m i k s ta seda teeb.

”Mul on kõht tühi,” katkestas pineva vaikuse Ropsi hääl, mis sõnade lausumise ajal avarasse haigutusse mattus. ”Imetlete veel kaua või saan selle vaatamisväärsuse kokku pakkida?”

Post polnud kunagi aru saanud, miks hinnatud ilukirurg Robert Härm ühel heal päeval Helsingi tippkliiniku pikalt saatis ja tagasi kodumaale, laibalahkajaks tuli. Robert ehk Rops oli pika ja kõlava ametinimetuse asemel isegi oma visiitkaardile nõudnud nimetust ”laibalahkaja” ning tema täielik emotsioonitus väljendus kõige jõulisemalt alati just kõige võikamate juhtumite juures. Nagu ka praegu.

”Las Mart teeb fotod ära,” katkestas Kõsta Ropsi, kes oli juba asunud oma abivahendeid laiali laotama. Rops kehitas ükskõikselt õlgu ning astus pikkade, justkui aegluubis kulgevate sammudega ukse poole.

”Ma söön siis oma võileivad seni ära,” vastas Rops ükskõikselt ning lükkas käe sügavale püksitaskusse.

”Mitte majas! Ma tean, kuidas sa sööd, pärast on ainus, mis me siit leiame, sinu leivapuru,” hüüdis Kõsta talle järele.

”Mulle tundub, et ta keedab ise seda vorsti, mis tal leiva peal on,” pomises Mart fotoaparaadi tagant. “Jääkidest…”

Post ei vastanud. Ta astus ettevaatlikult voodi ümber laiuvast vereloigust välja ning eemaldas ettevaatlikult kingade ümbert sinised kilesussid.

”Ma vaatan veidi majas ringi.”

”Ära ajakirjanikke majja lase. Ja ei mingeid kommentaare enne, kui me lõpetame. See kehtib ka sinule, Liidia.”

Liidia vaid noogutas vaikides Kõstale vastuseks. Tema pilk olid ikka veel naelutatud Voldemar Krooni maistele jäänustele. Millegipärast tundus Postile, et naise pilgus oli jahmatuse ja õuduse asemel hoopis viha.

”Aga kes poleks Krooni vihanud,” mõtles Post. ”Kõik vihkasid teda.”

***

Järgmise päeva ajalehtede esikaanel troonis peaminister Krooni kõrval laibalahkaja Rops, suu vorstivõileiba täis. Tema oli ainus, kel õnnestus mõrvapaigal fotokaamera ette jääda ning talle omaselt ei lasknud ta oma lõunapausi ajakirjanikest rikkuda. Ainult et tabloidide arvates tähendas Ropsi vorstivõileib üheselt vaid seda, et politsei ei tee oma tööd korralikult, vaid laiskleb ja varjab midagi. Loomulikult olid päevalehed omaltpoolt välja pakkunud kümmekond versiooni mõrva motiivide kohta, kuid mitte ühtegi võimalikku kahtlusalust, nagu kardaksid nad isegi surnud Voldemar Krooni ja kõike temaga seonduvat.

”Ja see on kõik?!” lajatas komissar Kelk paksu pappkaustaga vastu lauda, nii et hommikused ajalehed laiali lendasid. Ta vaatas üle prilliserva Posti ja Kõsta poole.

”See on kõik, aga seda on piisavalt,” vastas Kõsta.

”Liidia küll nii ei arvanud,” torkas Post vahele.

”Liidia Holm?” Kelgu nägu tõmbus tooni võrra punasemaks.

Kõsta noogutas. ”Ta oli eile kohal. Pealegi, me pole veel tööle saanud hakatagi. Tõendid on kogutud, Ropsil lahkamine tehtud, uurimine on alles alguses. Minu meelest on Liidial või ajakirjanikel või kellel iganes veel liiga vara viriseda.”

”Seda arvad sina,” porises Kelk, ”aga minul istuvad kõik kukil ja nõuavad tulemusi. Kohe! Saad aru, absoluutselt KÕIK tahavad KOHE teada, kes tappis peaministri!” Kelk ohkas. ”Samas on neil kõigil tegelikult hea meel, et Krooni enam pole. Küllap nii mõnigi suruks mõrvaril tänutäheks kätt… Aga see ei tähenda, et tööd ei tuleks teha! Nii et asuge asja kallale, hommikul kannate ette. Edusammudest!”

Post ja Kõsta tõusid püsti ning lahkusid Kelgu kabinetist vaikides. Postile meenus millegipärast taas Liidia ja tema vihkamist täis pilk, millega ta tapetud Krooni oli vaadanud.

”Millisel juhul on põhjust surnud inimest vihata? Kui isegi väga halb inimene on lõpuks surnud, siis tunned ju tegelikult kergendust, mitte enam viha?”

Kõsta vaatas Posti üllatunult.

”Oleneb. Kui sa Kroonist räägid, siis tema surma üle tunnevad tõesti paljud kergendust aga kindlasti on mingi hulk neid, kes oma vihast tema suhtes veel üle ei saa. Aga selle eelduseks on isiklikud suhted. Mingi konkreetne negatiivne kogemus seoses selle inimesega. Isiklik vimm. Millest selline küsimus?”

”Liidia.”

”Holm? Mis temaga on?”

”Ma ei tea. Mulle tundus eile, et tema jaoks oli see juhtum kuidagi… isiklik. Et ta ei tulnud kohale mitte kui agar prokurör, vaid kui keegi, kellele Krooni surm korda läks… isiklikult.”

”Sellisel juhul tuleb prokuratuuril tema asemel keegi teine selle asja peale määrata.”

Posti pani talle omaselt hooletu liigutusega päikeseprillid ninale ning vaatas siis läbi tumehallide klaaside Kõsta poole.

”Sest mulle midagi tundus või? Selle peale naerdakse meid välja. Aga ma saan teada, mis seda Liidiat Krooniga sidus. Siin on midagi.”

Kõsta muigas. “Haistad mingit räpast seksiskandaali?”

Posti ilme jäi tõsiseks. “Ei. Ma haistan… verd.”

järgneb…